Kindlasti on homme uus päev, päike tõuseb - aga Teda enam ei ole. Ei ole tavapäraselt mulle vastu tulemas, targalt otsa vaatamas ja siis küsivalt "nurr" ütlemas: et mis me täna koos ette võtame, ega Sa ometi pikalt kodust ära ei ole ja lõppude lõpuks - kas süüa saab?!
Ma püüan mõista, et valu on normaalne. Ma peangi seda tundma. Pean selle läbi elama. Ja ainult lootma, et ühel hetkel läheb kergemaks.
Kas Elu on õiglane? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuigi olen sellele palju mõelnud. Kui üks väga Elu ja inimesi armastav kiisu elab kaua tänaval, võitleb oma ellujäämise eest päevast-päeva, satub siis turvakodusse, saab sealt abi ning - lõpuks ometi Oma Kodu... Siis MIKS peab ta sattuma raske haiguse küüsi ja lahkuma siit ilmast?
Aga ühte ma tean. Seda, kuhu Hubert läks. Hubert on nüüd Kiisude Paradiisis ja kindlasti sai ta endale kõige pehmema pilve. Sest Hubert armastas ja aitas kõiki ning kõik armastasid Hubertit.
Head teed Sulle minna, armas sõber! Kuigi mu kodus pole enam kiisut nimega Hubert, on nüüd nüüd kaitseingel nimega Hubert!
PUHKA RAHUS, KALLIS HUBERT!
No comments:
Post a Comment