Violetne Randmepael

Sügis on minu jaoks heade mõtete aeg. Võib-olla tuleb see siis sellest, et vahtral on sünnipäev sügisel – nii minul, kui ka puudel - ning värvid mõjuvad mulle väga hästi. Vahel tuleb pähe imelihtsaid mõtteid, isegi lapsikuid, mis aga osutuvad ülitoimivateks. Või satub ette kellegi teise hea idee, mis hakkab enda ümber looma minule iseloomulikku lähenemist, kuni ahaa–tulemuseni. Näiteks enesekontrolli ja muutmise osas.

Lugesin septembikuu ajakirjast Tervendaja Käevõru Meetodist. Lugu algas sellega, et paljude tervisehädade, näiteks vererõhu, unehäirete ja peavalu korral soovitatakse muuta hingeseisundit. Tegelikult on positiivsust ja optimismi vaja kõikidest haigustest tervenemiseks. Ega meelerahu saavutamine alati välja kuku. Ja artikli autor Valdur Ohak pakkus ühe abimehena välja käevõru!

Kõigepealt tuleks osta või valmistada käevõru – ükskõik mis materjalist, aga kindlasti violetne. Siis panna see käe peale ja elada teadlikult – ilma kurtmata, kedagi taga rääkimata ja rahulolematust väljendamata. Negatiivseid emotsioone ei tohi välja näidata, ega negatiivselt mõelda. Kui märkad, et oled endale antud lubadust murdnud – rändab käevõru teisele randmele ja jällegi tuleb hakata päevi otsast peale loendama. Niimoodi teha senikaua, kui võru on jäänud ühele randmele 21 päevaks.  Siis peaks olema juurdunud uus harjumus – mõelda kogu aeg kõigest ja kõigist hästi.

Kolm nädalat kurtmata, süüdistamata ja pahandamata! Esmapilgul tundub nii lihtne. Aga ega tegelikkuses ei ole. See nõuab pidevat tähelepanu oma mõtete ja käitumise üle. See on vastutus iseendaga juhtuva eest.

Minul veel violetset käevõru ei ole, aga mõte iseenesest tundub väga põnev. Seda enam, et olen juba tükk aega ühe randmepaela peale mõelnud – hea põhjendus iseendale, et nüüd on mul küll seda vaja ja lausa lähiajal! Kuigi violetset randmepaela mul veel ei ole, on paljalt mõte sellest pannud rohkem iseendale keskenduma. Et kui mõni asi ei meeldi, või tuju läheb halliks, siis olen tabanud end mõttelt – näe, nüüd peaks  pael  jällegi teisele randmele rändama. Ja nii olen mitmeid kordi päeva jooksul mõttes paela liigutamist läbi mänginud. Ikka paremalt randmelt vasakule ja jälle tagasi.

Huvitav, kui kaua võtaks aega, enne kui harjumuse muutumist tähistav 21 päeva päriselt läbi saaks? Kas jääksingi randmepaela ühe käe pealt teise peale libistama? Niikaua, kui see läbi kuluks? Tervendajast loen, et selleks, et elada kolm nädalat ilma igasuguse negatiivse mõtteta, kulub enamasti viis kuud ja alles seejärel on käevõru õiges kohas paigal. Kui palju aega kuluks minul?

Sellel nädalal on loodus erakordselt värvirikas – lõppakord, enne kui imekaunid lehed puudelt maha liuglevad. Ja minul tuleb kohe sünnipäev. Kõige värviküllasemal ajal.

Ei tea, kas peaksin oma kallitele sõpradele märku andma, et mul on lausa eluliselt vajalik ühe lilla randmepaela olemasolu? Et siis tähistaks väike summa õnnitluskaardi vahel  just nende panust minu positiivsema maailma loomisel? Ja see teeks selle randmepaela eriti hinnaliseks – sest ei saa ju millegi üle viriseda, kui sõbrad on teinud enda poolt kõik oleneva, et minu maailmavaadet parandada? Aga tegelikult on nad oma olemasoluga kogu aeg minu Elule värve lisanud. Erksaid värve. Kas siis üldse ongi randmepaela olemasolu nii tähtis, kui on olemas nii kallid inimesed?

Just praegu on värvid fantastilised. Lausa ebareaalsed. Ja see teeb mõtted positiivseks. Jalutan looduses, tobe naeratus näol (või on sõna „tobe“ märk mõttelise randmepaela liigutamiseks teisele randmele?)! Mulle meeldib see mäng!