Vana uks, uus uks

Selle nädalaga sai  läbi minu pikaajaline tegutsemine Kaalujälgijates ja Figuurisõprades. Kuna mulle ustavad kliendid tulid Kaalijälgijad suurfirma Eestimaalt lahkudes koos minuga üle Figuurisõbrad kodumaisesse ettevõtmisse, siis on igati paslik siinkohal kirjutada kokku  kahe firma tööstaaž. Peaaegu et paar aastakümmet. Kurb, aga vahel tuleb minna. Et olla rohkem rahul iseendaga  ning pakkuda seeläbi rohkem ka ümbritsevatele inimestele. 

Iga lahkumine on kurb. Ma pole tähtpäevadelgi-näiteks koolilõpud, sünnipäevad-nii palju lilli saanud, kui nüüd, kahel nädalal Figuurisõbrad gruppe lõpetades. On kurb, aga samas olen ka õnnelik-millised fantastilised inimesed on minu ümber!

Väga liigutav oli saada suureformaadiline ja ilusa paelaga kokkuseotud kiri Kuldfiguurilt, kellega olen kohtunud  peaaegu iga nädal 15 aasta jooksul.
„Mul on tõesti suur õnn olla Sinu õpilane. Umbes 15 aastat. See on pikk aeg, mille jooksul olen ma Sind imetlenud ja Sinu rühmatunde nautinud. Olen omaette või ka nähtavalt naernud Sinu igakordseid ja uusi nalju, need tunnid on alati midagi pakkunud.“

See on suur tunnustus ühele õpetajale õpilase poolt.  
„Soovin Sulle kõike parimat edaspidiseks, võib-olla me kohtume mõnikord ja siis vaatame jälle teineteist, et kui kaunid me oleme tänu kaalujälgimisele ja figuurisõbrandusele!“
Ma olen tänulik kaalujälgijatelele, figuurisõpradele ja kõikidele nendele inimestele, kellega Elu on mind kokku viinud peaaegu et kahe aastakümne jooksul!

Erilise tänuga pöördun ma oma assistentide poole, kes mind gruppides aitasid. Aitäh-Eneken, Helen, Ülle ja Moonika! Just tänu teile sain keskenduda oma tööle ja teha seda nii hästi, nagu teha soovisin! Tänu teile need kaalulangetajate kokkusaamised nii suurepärased välja kukkusidki!

Suured muutused tulevad samm-sammu haaval tehtavatest väikestest sammudest. Tähtis on teha see esimene samm. Sest muidu jääbki hingele kripeldama, et mis oleks saanud siis, kui… Mina astusin seda esimest ja otsustavat sammu neli aastat. Tuues ettekäändeks teiste peale mõtlemise, nende heaolu  ja lootes, et sama rada mööda käies näen millalgi uut ja enneolematut. Nüüd on see samm astutud ja tuleb edasi minna. Loodetavalt on kuskil ees ootamas ka need enneolematud lilled. Aga kui polegi-siis vähemalt kaob ära mitmeid aastaid kestnud pakitsus „aga mis oleks teistmoodi siis, kui…“

Olen ikka lohutanud ennast, sõpru ja kliente lausega, et kui üks uks sulgub, avaneb alati kuskil teine. Tavaliselt Elus ju nii on. Ja nüüd lohutas mind üks aastaid minu gruppe külastanud ja minu lemmiklauseid peast teadev kaalukorrigeerija  mind minu enda lausega! Ja lisas veel, et kui ei avane uks, siis avaneb aken!  Kui ei avane aken, siis vähemalt tuulutusava! Aga midagi avaneb kohe kindlasti!

Tänan olnud ja tulevaste kohtumiste eest!