Käes
on suurte suvepühade aeg ning seeläbi
aeg keskenduda valgusele ja heale. Aasta valgemad ööd ikkagi.
Tõmban siinjuures otsad kokku teemal selle aasta diplomitööst. Täna tuli endalegi üllatusena-mul on üks eriline anne! Anne usaldada kõiki! Et ma usaldan teisi inimesi palju ja ennast vähevõitu. Ja ei oska väärtustada piisavalt oma töid ja tegemisi. Jälle kord arenemise koht.
Ometigi on meie seas olemas inimesed, kes kiidavad ja imetlevad ennast vägagi palju, ka siis, kui see on ainult nende endi jutt. Kes on oma töös nii kindlad, et isegi suurte möödalaskmiste korral solvuvad sellele vihjamise peale ja leiavad endal olevat õiguse küsida põhjendamatult suuri tasusid. Kuigi ka põhjendus on olemas-et kui mulle ei sobi nende poolt pakutud esmane ja kõlbmatu variant pakutavast tööst, siis lisandub iga parandusega hind?! Kui keegi teeb praak tööd ja peab seda seejärel parandama-kas see tähendab siis topelt maksu?! Et kui näiteks õmbleja teeb kleidi kolm numbrit suurema, peab seejärel selle ümber tegema, see on ikka kahe numbri jagu suur, teeb veel korra-siis saab ta kolmekordse tasu? See oleks ju siis kõigile hea äriidee-mida rohkem praaki teed ja mida kauem, seda rohkem saad palka? Soovitav oleks siis teha üht ja sedasama projekti mitu kuud!
Kui juba jutt suve ja kleitide juurde läks, siis on sellel suvel ühe mu väga kalli sõbranna pulm. Ja tõesti peab paika ütelus, et ei ole halba ilma heata! Sest kui ei oleks varakult selgunud kurioossum minu diplomitöö teemal, oleks samad inimesed pakkunud oma laiaulatuslikke teenuseid ka selle tähtsa ürituse jäädvustamisel fotodesse. Ja kui ikka pärast pulmapilte ei oleks olnud-siis see oleks olnud palju suurem katastroof kui minu diplomitöö. Seda enam, et diplomitöö saan ma teha uue ja kordades parema, aga uuesti mehele minna...
Elus esimest korda tunnen-väga vabastav on kõike seda välja öelda! Olen elanud nii, et kui midagi head ei ole öelda-siis parem vaiki. Ma olen isegi tänulik inimestele, kes tegid mu Elu põrguks, sest vastasel juhul poleks mul olnud ikka veel põhjust taeva järele sirutuda! Aitäh! Ja kas ma olen läbi viimaste aegade juhtumiste kaotanud sõpru? Ei, nad kõik on alles. Ma olen vaid õppinud, kes ei ole sõbrad.
Kui üks uks sulgub, avaneb kindlasti teine. Naudin iga väiksematki pisiasja oma Elus. Sest kogu Elu nendest koosnebki ja need teevadki õnnelikuks.
Aga nüüd Hiiumaale sõprade juurde Jaanikule! Head Jaanipäeva!
Tõmban siinjuures otsad kokku teemal selle aasta diplomitööst. Täna tuli endalegi üllatusena-mul on üks eriline anne! Anne usaldada kõiki! Et ma usaldan teisi inimesi palju ja ennast vähevõitu. Ja ei oska väärtustada piisavalt oma töid ja tegemisi. Jälle kord arenemise koht.
Ometigi on meie seas olemas inimesed, kes kiidavad ja imetlevad ennast vägagi palju, ka siis, kui see on ainult nende endi jutt. Kes on oma töös nii kindlad, et isegi suurte möödalaskmiste korral solvuvad sellele vihjamise peale ja leiavad endal olevat õiguse küsida põhjendamatult suuri tasusid. Kuigi ka põhjendus on olemas-et kui mulle ei sobi nende poolt pakutud esmane ja kõlbmatu variant pakutavast tööst, siis lisandub iga parandusega hind?! Kui keegi teeb praak tööd ja peab seda seejärel parandama-kas see tähendab siis topelt maksu?! Et kui näiteks õmbleja teeb kleidi kolm numbrit suurema, peab seejärel selle ümber tegema, see on ikka kahe numbri jagu suur, teeb veel korra-siis saab ta kolmekordse tasu? See oleks ju siis kõigile hea äriidee-mida rohkem praaki teed ja mida kauem, seda rohkem saad palka? Soovitav oleks siis teha üht ja sedasama projekti mitu kuud!
Kui juba jutt suve ja kleitide juurde läks, siis on sellel suvel ühe mu väga kalli sõbranna pulm. Ja tõesti peab paika ütelus, et ei ole halba ilma heata! Sest kui ei oleks varakult selgunud kurioossum minu diplomitöö teemal, oleks samad inimesed pakkunud oma laiaulatuslikke teenuseid ka selle tähtsa ürituse jäädvustamisel fotodesse. Ja kui ikka pärast pulmapilte ei oleks olnud-siis see oleks olnud palju suurem katastroof kui minu diplomitöö. Seda enam, et diplomitöö saan ma teha uue ja kordades parema, aga uuesti mehele minna...
Elus esimest korda tunnen-väga vabastav on kõike seda välja öelda! Olen elanud nii, et kui midagi head ei ole öelda-siis parem vaiki. Ma olen isegi tänulik inimestele, kes tegid mu Elu põrguks, sest vastasel juhul poleks mul olnud ikka veel põhjust taeva järele sirutuda! Aitäh! Ja kas ma olen läbi viimaste aegade juhtumiste kaotanud sõpru? Ei, nad kõik on alles. Ma olen vaid õppinud, kes ei ole sõbrad.
Kui üks uks sulgub, avaneb kindlasti teine. Naudin iga väiksematki pisiasja oma Elus. Sest kogu Elu nendest koosnebki ja need teevadki õnnelikuks.
Aga nüüd Hiiumaale sõprade juurde Jaanikule! Head Jaanipäeva!
No comments:
Post a Comment