Aussie, 20

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME   
2. PÄEV
MILLINE PÄEV!

Varahommikul jalutab emuema oma tibukesega üle tee&soovib seejärel suhelda! Ajasime siis temaga tükk aega juttu. Igaüks omas keeles, aga lahku läksime mõistvatena.

Ja siis nutsin - aga mitte pahade pisaratega! Ma nägin delfiine! Miks delfiinid mulle alati nii mõjuvad, ei tea. Aga kuidagi väga kerge on neid vaadata& - nutta! 
Monkey Mia ranna delfiinid elavad vabalt&rahus. Igal hommikul tulevad nad turiste uudistama (turistid ei jaga asja&arvavad vastupidi) ning saavad selle eest kala. Kalaviskaja valib tark loomake ise välja, vaadates talle otsa.
Sellel kaunil hommikul oli ranna lähedal vees 12 delfiini. Nendega töötav-suhtlev neiu teab oma hoolealuste nimesid, iseloomu eripärasid&elulugusid peast.
Oma pisarate eest sain kallistada&vastused küsimustele delfiinide kohta. Muideks, neil kõigil saab vahet teha uime järgi. Suhelda saab nendega vaikse jutu, käemärkide&nime abil.
Delfiini naeratus on imeline! Ja see, kuidas ta silma vaatab! 

Shark Bay rannaala on pikk&seal on teadaolevalt üle 2 tuhande delfiini - aga neid võib olla isegi 3 tuhat&enamgi veel. Kes see ikka päris täpselt teab&loodetavalt on neid seal palju.

Samas rannas elavad veel pisikesed sinijalgsed pelikanid. Jalutavad piki randa inimeste vahel&tunnevad soojadest ilmadest mõnu. Pladistasin nende vahel madalas vees&korjasin merekarpe.
Merekarpide&ilusate kivikestega on mul soe suhe juba varajasest lapsepõlvest.
Minu kallis ema viis mind suviti puhkama kas Võsule, Jurmalasse, või mõnda teise kaunisse kohta. See oli aeg, kus tegime koos pikki jalutuskäike&seejärel puhkasime rannas. Mina muudkui aga otsisin karpe&kivisid ning tassisin oma leide emale näha. Puhkustelt naastes andis emal kohvrit koju tirida, sest ma ju lausa pidin ilusamad leiud kaasa võtma! Ja neid oli ikka väga palju! 

Shell Beach - silmapiirini&kaugemalegi valged merekarbid! Päike on nii ere&kivid nii lumivalged, et seda ilu on silmadel väga valus vaadata. Kaua seal rannas olla ei saa, sest varju pole kuskil&silmad jooksevad (jälle) vett. Ilu vaadatud&mälestustesse talletatud – edasi! Huvitav, palju täna kuumakraade on?! Tundub, et väga palju…

Järgmine peatuskoht - Hamelin Pool – eelajalooliste loomade&taimede kivistunud jäänused, mis võivad pärineda rohkem kui 3,5 miljardi aasta tagant.  Need fossiilid on aidanud teadlastel maa ürgset ajalugu kokku panna. Tänu sellele tekib ülevaade, milline oli maailm kunagi iidsetel aegadel. Kivististes on Elu! Suur tänu paleontoloogiale!
Hamelin Pool on üks kolmest kohast maailmas, kus saab nii suures koguses fossiile näha. Kaks kohta asub veel Bahamal. 
Jalutuskäik küll lühike, aga oi-kui-raske. Kokkukukkumine polnud enam kaugel. Jalad pehmed, käed värisevad&silme ees pilt virvendab (sedagi pole vahel). Põhjus selgus peatselt... 
MIS ASJA - KUUMA VARJUS +50 KRAADI???!!!
(Hiljem kodustele termomeetri fotot saates sain väga huvitavaid kommentaare&nalja nabani. Mõned stiilinäited:
„Kas panite tähele, et mõõdik lõppes lihtsalt ära, seega võib natuke rohkem sooja olla - nii +80....“
„Kui oleks rohkem, lööks klaasi lõhki.“)

Õnneks suudame end venitada keset kõrbe asuvasse ainukesse inimtegevusega kohta, mida küll kaugelt sai miraažiks peetud. Pole ju võimalik – maja, jäätisereklaam&purskkaev?! Kõik on reaalselt olemas! Purskkaev osutub küll vihmutiks, aga – see on antud momendil nagu Jumala enda saadetis! Sinna me kõik tuigumegi!
Vihmuti all oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mõnus olla!

Üks&ainuke maja, kus koos kõrts&pood – hoones läbisegi toit, turistikaup&vaimsed asjad. Maja trepil kilesse mässitud&seina külge kinnitatud jõulupuu - et liiv&tuul seda ära ei laastaks. Külma joogi&jäätisereklaamplakatite vahel aias istub Buddha kuju. Kõrval vana postkontor aastast 1884, mille seinal suur kiri "MAILS, NO BILLS". Keset lagedat kuivanud maad imetilluke bassein - varjuta lõõskava päikese all – kus vesi peaaegu et keeb&kuhu keegi vabatahtlikult ei tiku. See kõik on siis üle 50 kraadises kuumuses.
Meile tundub see maise paradiisina – juua-süüa, varju&vaimule ka (lisaks kõigele eelmainitule näitab teemaja teleka uudistes, et kohe-kohe esilinastub film Viiskümmend Halli Varjundit - Fifty Shades of Grey)!

Hilisõhtul jõudsime Coral Bay`sse&saame vintsutuste eest preemiaks kupongi tasuta burgerile&joogile.
Õhtune hüüdlause ütleb – puhake, siin aeg peatub! Ja tõesti – seinal on mitme eri linna kellaajad, aga kohalik kell suisa puudub… 

Patside lahtivõtmiseni 7 päeva!

4. PÄEV 
"Võta viimast - kevadiselt soe&päikseline ilm saab täna otsa" – teatab Delfi koduse Eestimaa ilma kohta. Siin sooviks vahel küll, et see oleks nii.

Meil on Coral Bay rannapäev. Tahaks haisid näha. Aga neil tundub olevat vaba päev...

Külmaveekraanide juures on sildid – ETTEVAATUST, KUUM VESI!
Nüüd võin minagi duši alt tulles öelda, et karastan ennast, pestes ainult külmaveekraanist tuleva veega (kui olen kõige tulisemal lasknud ära voolata). Kiitlen oma karastusega&saan hoiatuseks -  ettevaatust, et ma ennast külma veega ära ei kõrvetaks!

Õhtul jõuame järgmisse laagrikohta. Päike loojub südamekujuliselt (arusaadav, sõbrapäev on ju lähedal)&ainult meie telgi ees on midagi jõulupuu sarnast. Hea&lihtne koju tulla! Lisaks sellele on puu otsas valged papagoid&telgi taga põõsaste vahel kängurud.

Jälle oleme koos teise bussiga. Selles on üks on noormees, kes eristub poetuuridel kõigist teistest - kui teised ostavad kuhjade viisi chipse-küpsiseid-komme, siis ühest peatusest naaseb tema 3 karbikese tuunikalaga&plastlusikaga, teisest kohast aga erinevate pähklipakkidega. Tunnen kahju, et ei näe teda põhitoidukordadel. On tekkinud lausa nö tööalane huvi, kas ta sööb ka, nagu teised - virnade viisi võisaiu, wrappe, hamburgereid?!
Ja samal õhtul - ma näengi! Ei mingit saia ega wrappi! Salatileht alla, keskele muu köögivili&peale karrikaste (minu lemmik)! 
See õhtu sai üldse väga hästi süüa! Kus kaks giidi koos, tehakse üllatuseks magustoitu - saiavormi! Minu lapsepõlve üks lemmikutest! Aga enamus seltskonnast ei söö. Võtsid aga bussist pinkide alt oma reisistaffi. Aru ma ei saa?! Söön siis ise – kaks portsu!

Õhtusöögi ajal rääkisime Inglismaalt pärit paariga lemmikloomadest. Katsugu veel keegi mu kassiarmastust imelikuks pidada - on inimesi, kellel kepsutab elutoas jõulupuu ümber poni (oma silmaga nähtud fotomaterjal)! 

Patside lahtivõtmiseni 6 päeva!

5. PÄEV 
Üks sõna sellele päevale – veespordipäev! 
Exmouth – giid räägib tundeküllaselt, et seal saab teha maailma parimaid asju (?!): purjetamine, lohesurf, purjelauasõit, kajakisõit, sõudmine, ujumine, sukeldumise jne… 
Mina imiteerin snorgeldamist ülimadalas vees. Meenub Mamma Mia filmis nähtud lestastseen  laulus "Lay All Your Love On Me". 
https://www.youtube.com/watch?v=dxn9hbJh3uc 

Patside lahtivõtmiseni 5 päeva!

6. PÄEV 
Oled Sa kuulnud Austraalia bändi Men At Work laulu “Down Under”?! 
Aga videot näinud?! 
Kui Sa pole – siis pead seda nägema! Eriti, kui Sa mu sõber oled! Ja ütle mulle, mis Sa arvad?! 
Ning siis kujuta endale ette – sõidad 9 tundi tulikuumas karvaste istemetega bussis, mille konditsioneer on ammu üles öelnud&klaaside vahelt pressib sisse +50 kraadi! Ütle, sõber, ütle! 
https://www.youtube.com/watch?v=XfR9iY5y94s 

Õhtul jõudsime Karijini Rahvusparki.
Kogu jutt ilmast pidi siiani nali olema (?!) – nüüd pidi alles tuliseks pöörama. Lisaks veel hoiatused mürkmadude eest. Jälle üks ah-haa moment! Minu jaoks said boots`id uue&veelgi väärtuslikuma tähenduse – kogu sisemaa kannab neid palava ilmaga selleks, et roomaja ei saaks pahkluusse hambaid lüüa. 

Patside lahtivõtmiseni 4 päeva!

Aussie, 19

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME 

2. PÄEV
Vahel ärkad üles&ei oska ettegi aimata, milliseid sekeldusi just alanud päeval varuks on. Täna siis varahommikune sokijama. Ja kui rahulikult võtsid kõik minu seiklust!
Ilmselgelt ei ole ma nii hommikune ärkaja, et süüa pool 5 (!!!) hommikut&pakkida kl 5 asjad bussi. Aga - ma ületasin ennast&pingutasin! Ja - nii see juhtuski...
Üks esimesi seljakotte, mis bussi pakiti, oli minu oma. Sellele järgnes veel lugematul arvul seljakotte&muid pambulisi. Ja siis mulle meenus - sokid! Minul silmad häbi täis, aga giid ütles "no worries"&kogu see kuhi kisti jälle välja. Kott koti järel&kiire ärasõit nihkus tükk aega edasi. Sain oma roosad sokikesed (!)&imestada inimeste kannatlikkuse üle! Aitäh!

"Lambad on siin&lambad on seal" - kivistunud lambad?! Loomi on paksult kahel pool teed. Ja - ükski neist ei liiguta?! Söövad varahommikuselt laisalt, kuna pole - nagu minagi - hommikuse ärkamisega?! Või tukuvad püstijalu?! Seoses lammaste liikumatu pildiga tuleb meelde see väike kõhedus, mida lapsena tundsin lastelavastust Nõiakivi vaadates! Olid ajad, kui tv-st tuli sellenimeline lavastus&kivinõia hääl+loomalaste kivistumine tekitas minus kõhedust. Sama tunne oli ka Uluru punase kivi juures. Pluss veel suur hulk aukartust.

Täna on maastik sõiduks juu-uuu-bee… Nii vibratsioonilises bussis pole eales sõitnud. Algul tundus, et ega kaua vastu ei pea.. Aga - mingil määral inimene tõesti harjub. Kuigi meeldivaks seda ikkagi ei nimetaks. Lugemine, kirjutamine&isegi pikalt mõtlemine on välistatud. Kõigil. Õnneks mitte grupijuhil.
Täna on meil veel teinegi buss sabas, kus giid on Russel Brand`i nägu&sama pehme jutuga. Tallegi meeldib esineda&nalja visata. Tüdrukud on meelitatud&meie bussi omad pisut pettunud, et nemad peavad reisima teises bussis&seda ei juhi näiteks Brad Pitt.

Vaatamata „kuumaastikule“&juhtide erinevusele, jõuame kõik lõpuks Kalbarri Rahvusparki. Väga muutuva maastikuga ala, kus on nii kaljusid, ookeani&kärestikulisi porikarva jõgesid. Paljud meist otsustavad puhketunni kasutada köitega mäekülge mööda laskumiseks&mina vaatan. Istun, pea kuklas&mõtlen - kas tõesti tekib aastatega alalhoidlikkus?! Tudengipõlves mööda endiseid NSVL maid matkates sai ju isegi nii tehtud, aga nüüd eelistan teisi kõrvalt vaadata.
No ja kui siis lähen nö nina puuderdama, saan minagi oma adrenaliinilaksu kätte – soe käpake prill-laua all osutub suuremat sorti&karvaste jalgadega ämblikuks (eile ehmatasin kogemata ära suure helerohelise konna, kes mind punnissilmi wc-potist vaatas).

Peale rahvuspargi külastust oli plaanis piknik värskes õhus maalilise looduse rüpes. Nii mõnigi oli mäekülge mööda rassinud&üks meist ämbliku peale karjunud – nii et kõhud olid väga tühjad.
Tegelikult unistuseks see jäigi – piknikust kujunes kiireim lõuna eales.
Saime just toidu taldrikutele&silmadega sööma hakata, kui meie juhid hakkasid taeva poole murelikke pilke saatma. Maa&taeva piiril valgete pilvede äärel oli helehall pilvetriip. Hirmuäratava kiirusega sai hallist varjundist must poolt taevast kattev koletis.
Korraga kihutas meie juurde vilkuritega maastur&sealt välja hüppav mees hõikas vastuvaidlemisele mittekuuluva häälega - LAHKUDA&KOHE!
Umbes 30 sekundiga olid kastides läbisegi matkanõud&toit ning umbes sama palju kulus bussi jõudmiseks. Seal me siis istusime – üllatunud silmadega&paljudel mõni kast-karp-kandik süles.
Meie jaoks ohutu kogemus, aga südame tegi raskeks ikkagi (vaesed loomakesed...).
Pääsesime väga hästi (tühjade kõhtudega...)  tulekahju eest.
Esimeses bensiinijaamas saime peatuse&loa eeskujuliku käitumise eest jäätist osta. Üürikeseks jäi seegi peatus, sest peatse teede sulgemise pärast tuli jälle teele tormata - KOHE!

Ja kus on, sinna antakse aga juurde.
Keset mitte-kui-midagi teel läks katki bussirehv. Paar tundi tulikuumas, ilma varjuta, punast liiva suhu&silma tuiskava tee ääres - ei soovi kellelegi... See väsitas viimsegi entusiasti me seast.

Minu väsimus oli kahel käel pühitud, kui jõudsime  Billabong`i Teemajja&nägin kõiki seinu katvaid tattoofotosid! Ja veelgi suurem oli üllatus, kui minultki paluti seinakaunistust! Nüüd on siis kuskil kaugel, peaaegu et keset karu-teate-küll-mis-kohta minu lemmikud Ükssarv&Fööniks! Nii head tööd teeb siis Konstantin Auringa Tattoost! Tunnistus töö jõudmise eest maakera kuklapoolele!
https://www.facebook.com/Auriga-Tattoo-208402639199743/?fref=ts

Kosutus teemajas tegi kõiki ülemeelikus, nii et öömaja otsima sõitsime me ABBA&Queen`i laule täiest kõrist kaasa lauldes. Ja kui siis buss keeras laagriplatsile, lõpetasime oma kontserdi (valesti&kõvasti) Eiffel 65 lauluga „Blue (Da Ba Dee)“ - & „a blue Corvette“ oligi kohal! 
https://www.youtube.com/watch?v=68ugkg9RePc

Patside lahtivõtmiseni 8 päeva!

Aussie, 18

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
10. PÄEV

Wattarka Rahvuspark&seal asuv Kings Canyon oli ka eelmisel reisil üks minu lemmikutest.

Miljoneid aastaid tagasi, kui merepind taganes&punased kaljud purunesid, tekkisid nende vahele orud, sügavad praod&kuplilised moodustised. Üllatada see koht juba oskab! Kivi, kivi, kivi&korraga keset seda -  lopsakas loodus&veesilm! Tabav nimetus sellele kohale pandud - Eedeni Aed! 
Puhkasime seal tunnikese&vaatasime elavat tsirkust. Ühes teises grupis olid kaks meest multikategelaste kostüümides (küll võis kuum olla!)&võtsid pildistamiseks sisse igasuguseid naljakaid poose.

Kings Canyon`is&selle ümbruses on filmitud ka üht toredat filmi kõrbekuninganna Priscilla seiklustest Sidneyst Alice Sprigns`i koos kahe sõbra&lavendli värvi bussiga - The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert, 1994.

Täna, keset kõrbe, sai siis märkmik täis. Muud ei jää üle, kui muljetan edasi kaantele. Haa, vägisi ajab naerma - kõvakaaneline teos!

Pärastlõunal jõudsime selle tuuri sihtkohta - Alice Springs`i. See on linn, mis asub geograafilise Austraalia südames. Aga eriti silmapaistvaks teeb linnakese see, et siin on eriti palju aborigeenide kultuuri&kunsti. Pärismaalasi kõnnib siin ka erakordselt palju ringi, kui mitte öelda, et enamus. Pisut kõhe isegi.

Kes on tükk aega ilma olnud, see oskab hinnata. Sellist majutuskohta pole ammu olnud! Ei jõua kohe ära imestada, et kuidas saab imeväikses ruumis nii palju vajalikku&palju rohkemgi veel olla (konditsioneer, dušinurk, külmkapp, kohvikeetja, föön, ...)! Eriti tore on see, et lõpuks ometi päris voodi ning veel pehme&lai!

Hiljem toimus viimane õhtusöök selle reisi kaaslastega. Kah päris - mitte enam välitingimustes omavalmistatud, vaid restoranimenüüst tellitud.

Õnneks ei olnud sellist pisaraterohket lahkuminekut, nagu eelmisel Uluru reisil. Ehk siis - igal reisil omad plussid&miinused.

8. VEEBRUAR

Peale üürikest peatumist selles linnas sõit edasi - järgmise 10. päevase elamuse järele.

Sõidul lennujaama nägin parvede kaupa halle roosade kurgualustega&rohelisi kollaste kurgualustega papagoisid (täidavad siin nagu tuvi rolli&ennem papagoi, kui tuvi!) ning koerajalutajaid. Näiteks üks noor naine, kel kõhu peal beebikott&kummagi külje kõrval suur koer sörkis joosta. On tublisid inimesi, on.

Kuna Alice Springs`i vaatamisväärsustega tutvuda ei jõudnud, siis oli rõõm tutvuda lennujaamaga. See oli inimtühi&huvitavate väljapanekutega linna ajaloost, aborigeenide pildid, valgete elamaasumine, vanad autod - kuni moenurgani välja.

Lennureis Alice Springs`ist Perth`i  jättis kustumatu mulje. Istusime varuväljapääsu kohal, kus oli palju ruumi&stjuuardesside ekstratähelepanu. Lenduril oli jututuju, nii et kogu reisi vältel jagas ta informatsiooni, kus me oleme&kuidas ta lendab. Näiteks teavitas ta Uluru kohalt ülelendamisest&soovitas minna vasakpoolsetest akendest välja vaatama. Enamus seda kiiresti ka tegid&lennuk oleks nagu vajunud pisut viltu. Muidugi tuli mul pähe uitmõte - et kui kõik tormavad vasakule tiivale, kas lennuk kreeni ei kisu (see on küll teatavasti laeva või mõne muu veesõiduki külgkalle, aga nagu sobis siia)?! Võllanaljad...

Loen, kirjutan, vahel vaatan aknast välja - naudin&üle nii pika aja suudan püsida siin&praegu (Ahto aga traavib mööda lennukit ringi, vaatab välja kord siit&sealt, pildistab&vahel tuleb mulle õhinaga muljetama, mida näha on).

SEITSMENDAS TAEVAS!

No ja kohe pärast maandumist seik turvakontrollis - minu seljakott äratas tähelepanu (üldse juhtub seda minuga kogu aeg). Isegi teades, et ei vea tuli- ega külmrelvi, tõmbud ikka seesmiselt pisut krampi. Üks turvaleedi ei suuda kohe kuidagi koti sisemusest aru saada (kott muudkui sõidab edasi-tagasi)& kutsub teise appi. Teine näeb oma olemuselt naiselikum välja&saab kohe aru - kahtluse all olid mu uued tsiklisaapad! Siis nad naeravad mõlemad&kott saabastega liigub minu poole. Õnneks ei loetud neid lennureisile ohtlikuks! Huvitav, mis ma oleks võinud nendega küll korda saata - minna kontsaga pilooti ähvardama või?!

Perth`is hostelisse sisenedes jäi mulle kohe silma üks asi. Just täna mõtlesin kaalu peale& - siin see siis on.... Ei saa rahus mõeldagi, kui asi osutub reaalsuseks. Ja - number ongi see, mida kartsin... Riistapuu ise on suur&kolisev ning number püsib ekraanil väääga kaua. Ega see polegi mõeldud hostelielanike tarvis, vaid kottide kaalumiseks enne edasirändamist.

Kas see number ei võiks sealt tabloolt juba ära minna...

Perth`i kohta saan öelda samad sõnad - oleks ometi olnud siin rohkem aega, et omanäolise linnaga tutvuda. Aga kähku tehtud ost - 2 siiamikiisut ninapidi koos (soola-&pipratoos magnetiga!), jääb mulle seda linna meenutama! Nii, nüüd tassin lisaks tsiklisaabastele seljakotis ka soola-pipra topsikuid!

Sellel õhtul hosteli köögis tegime endile ise taevaliku õhtusöögi - nuudlisupp&oad tomatikastmes...

Kell 9.20 - minu Elu üks vürtsikamaid kogemusi. Valisin nuudlid, mille sildil on kirjas "hot&spicy", aga vist küll unustatud panna märge"X"! Issver - mitu korda vee juurde kallamist, saiatükikeste sissepudistamist ning lõpuks ohtra köögiviljamahla manustamisel sõin&nutsin.

Vaatlesin silmanurgast kõrvallaua noort&imepeenikest kutti, kes ei vaevunudki lauanõusid kasutama&sõi otse kastrulist ning - see oli tohutu! Suure pere pott! Vahel möödudes kiikasin ka potti, et palju veel (kui vaja liigsööjale arstiabi kutsuda). Lõpuks - põhi paistis! Siis - kraapis ta raasukesed ka kokku! Vaat`nii on mõne mehe isuga!

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME
1. PÄEV

Nii, nüüd see siis algab. Uus väljakutse Broome`ni.

Ahto sai juba hommikul vanalt tuurigiidilt (noorest peast võis olla paras playboy&ei saa siiani pidama!) palju tähelepanu&kõigi ees kiita - "interesting looking man!". Et kas ma ikka tean seda?! Vastasin, et olen täheldanud.

Giidinaljad jätkuvad. Üks tüdruk ütleb, et oskab bussi juhtida. Giid küsib, kus maalt ta pärit on. Saanud vastuse ütleb giid, et ega ikka ei oska küll - omal maal sõidab ju lausa vastassuuna vööndis!

Haa-haa&neid nalju muudkui tuleb!

Isegi Ahto ütleb (nii et pole minu tööalane kretinism), et reisiseltskonnas (nii eelmises, kui selles) on igal noorel neiul ees rasvakõhuke. Ime küll, kui neid pugusid poleks, kui põhitegevus on söömine. Virnade viisi kihilisi võileibasid, mille hammustamisel peab suu kõrvuni lahti ajama&kokku pannes pritsib ohtrat majoneesi-ketšupirohket täidist kahele poole laiali. Pärast söögikordi kohe poodi (vutt-vutt-vutt!) küpsiste&šokolaadi järele.

Reisi esimene sihtkoht on Nambung Rahvuspark Lääne-Austraalias, kus asub ebamaine Pinnacles Kõrb - millegipärast meenutab esmapilgul ilusat surnuaeda. Erkkollane kõrb, millel kummaliste kujudena paari-kolme meetri (mõned koguni 5 meetrit) kõrgused paekujust moodustised. Igaüks neist omanäoline&vaatamist väärt. Kaugel paistavad valgete tippudega mäed (see ei saa ju olla lumi?!). Olen lummatud&vaatan lausa suu lahti.

Edasi sõites loen raamatut, millest palju räägitakse&mis sellel põhjusel sai reisilektüüriks ostetud - "50 Halli Varjundit". Tütarlaps esiistmel vaatab tihti bussis ringi. Ühel korral jääb ta pilk peatuma mu raamatul, lai naeratus levib üle ta näo&ta teeb mulle vandemehelikult (pigem õelikult!) silma! Ta teab, mida ma loen (aga mina seda üllitist küll kellelegi ei soovita)!

Mmm, jalasirutuspausil mangoõlu! Kes oleks võinud arvata, et selline jook on olemas?! On ju mee-, kirsi-, sidruni jne õlut villitud. Mida kõike küll mangost ei saa! Ja kui magus see on! Sõbrad teavad, et ma õlut ei joo. Jälle kord kehtib reegel - ära iial ütle iial.

Järgmises peatuses teeme midagi minu jaoks enneolematut - liivasurfamist&liivaliblikat! Need mägede valged tipud, mida sai ekslikult lumeks peetud (haa-haa!), osutusid lumivalgeteks liivaluideteks. Kõik hullavad nagu lapsed. Edasi sõites on muidugi buss liiva täis&kõik kohad sügelevad riiete alla pugenud terakeste tõttu. Jälle imestan, et miks nii kuumal maal on bussis istmekatted pikakarvalisest villalaadsest moodustisest?!

Pisut tukun&kui silmad avan, on ümberringi lage väli - tühi, kuni silm ulatub, väljaarvatud üksikud eukalüptipuud mööda maad kasvamas. Teadupoolest on need puud väga vastupidavad kasvajad, kuigi oksad on neil nõrgad. Sellele piirkonnale on aga omane tugev tuul. Nii nad siis kasvavadki maa lähedal. Et kui otse taeva ei saa, siis kasvame kasvõi mööda maad!

Jutuvada bussis on valdavalt saksakeelne. Seda keelt kõnelevad inimesed on ise ka oma rohkusest hämmingus. Üks neist ütleb, et tundub, nagu Saksamaale pole kedagi järgi jäänud. Ja teine naljatab, et üks jäi küll sinna - see, kes teiste lahkumise järel tule ära kustutab!

Šveitslased on ka vist kõik reisil&ainult 1 jäi koju tulesid kustutama.

Küll on hea rääkida kodust Eestimaa keelt, nii et teised ööd ega mütsi aru ei saa!

Kui nüüd silma hakanud reisikaaslastest rääkima hakata, siis kohe jäi meelde Bruno. Bruno on meil igal pool, käed abivalmilt tööaldis kõhul (nagu kängurul!), kus aga annab midagi ühiskondlikku teha. Eks ta teeb heaks seda, et reisile asudes peaaegu pool tundi tema saabumist oodati. Ühtpidi naljakas, aga samas ka kohe kahju temast...

Tänase päeva seisuga on see siis juhtunud - kuupäeva ei tea, rääkimata nädalapäevadest...

Pärast tuli tahtmine arvutada - teel oldud 20 päeva&kalli koduni 25 ("tänu" lennukompanii vusserdamisele enne kodu 1 päev lisaks...).

Tänasest hakkan lugema ka päevi, mil punupatsid lahti teen. Otsustasin, et aeg soengumuutmiseks saabub pärast seda 10-päevast katsumust.

Patside lahtivõtmiseni 9 päeva!  

Aussie, 17

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
9. PÄEV

Täna siis otsustasin lõplikult, et hommikuti SAIA ENAM EI SÖÖ. See tüütab nii vaimselt, kui füüsiliselt - hommikust hommikusse. Kuigi - ega siis midagi söögiks järgi ei jäägi... Niisiis täna: klaas õunamahla&mõni lonks kohvi (seda viletsates tingimustes pestud vanas plastkruusis lahustuvat ollust...).

Ja teele - Kata Tjuta mäestikku - miljoneid aastaid seisnud 36 kuplitaolist punast moodustist üle 20 kilomeetrisel maa-alal. Palju Peasid?! Jah, selline nimetus tal ongi! Aborigeenide keeles seda see tähedabki!

Valley of the Winds - väärt jalutuskäik tuulte orus, kus vahel oli püstipüsimine&edasirühkimine päris võimatu. Nimi on tulnud päris asja eest.

Kummaliste nimetustega see päev jätkubki. Mürgi-&lihaküpsetus põõsas?! Beebikoti&-nätsu puu (hea teha kandekotti&beebidele hambavalu vastu nö esimene närimiskumm)?!

Ahto üritas kodumaale kirjutada. Aga tehnika ei teinud koostööd. Või kui vahel tegi - polnud levi (irwww...). Kirjutas aga korduvalt otsast peale&siis kadus kõik internetiavarustesse... Minu katsetused populariseerida vana iidset kommet - paber&pliiats - ei andnud tulemusi. Süvenesin siis raamatusse - las aga proovib veel&veel... Millalgi vaatan kõrvale&mis ma näen?! Kirjutabki sama teksti paberile! Naeru pikaks ajaks! Et pärast laseb siis lendu - uudised kirja teel?! Kes sellega teele tõttab?! Kas hüppab känguru, kiri taskus?! Lippab kaamel?! Või võtab papagoi selle noka vahele?!

Kuumus on üldse kõigile kuidagi imelikult mõjunud. Näiteks giid Ashley  seletab koera&dingo vahet: kui teeb "auh-auh-auh" = koer; kui "auuu" = siis dingo!

No ja siis veel see õhtune majavalik - sai seda ikka kaua&püüdlikult tehtud. Sai vaadatud maja allagi&sees kõik praodki. Pesa valmis, istusime pikast päevast puhkama&tegime mõned kohta jäädvustavad fotod. Ja mis siis selgus?! Meie hoolega valitud onnil EI OLNUD KATUST!!! Kõikide onnide seas oli tema ainuke - eriline! Ja lõppkokkuvõtteks - otsustasime ikka väljas magada. Putukate&usside olemasolule vaatamata.

Õhtul matkasime päikeseloojangut nautima&seejärel pimedas orienteerudes minek nö parimasse observatooriumisse - keset punast liiva&torkivaid põõsaid - miljonid tähed magamiskottide kohal. Giid ütleb veel enne uneaega, et mõned ööbivad 5 tärni hotellis, aga meil on see au - 5 miljonit tähte!

Mis sitikad need küll on, kes terve öö halastamatult hammustavad?! Südametud igatahes...