Aussie, 33

SIDNEY 2
Sai lõpuks ennast välja magada&pisut veel pealegi!
Väljas sadas nii kõvasti vihma, et tundus olevat maailmalõpp. Hiljem selgus, et ainult tibutas. Küll aga oli meie hotelliakna taga erinevate nurkade&kalletega hiigelpalju plekki, mis tekitaski taolise kõrvulukustava müra. Tegelikult lõõskas väljas päike! Viimane aeg teele asuda!

Jumalik hommikusöök - külmutatud jogurt puuviljade&marjadega!
Koolilastel oli juba lõunavaheaeg. Enamusel ees burgerid, friikartulid jms. Mõni üksik võttis ka jogurtit. Kena oli vaadata, kuidas nad omavahel sõbralikult läbi said&toitu jagasid: suutäis burksi, mõni friikas, jogurtit&kummikommi. Lasteeine missugune!

Mis on õnneks vaja?! Tundub, et uued trennirõivad (kohe 2 komplekti)&teadmine - varsti saab koju trenni tegema! Minu ligi kümmekond aastat tagasi Austraaliast ostetud Lorna Jane`i trennirõivad andsid juba ammu märku, et on aeg ette võtta uus reis&osta korralik trennivarustus. Tehtud!

 

Tänane plaan - sõidame palju bussiga! Hop on&off bussid mulle meeldivad!
Mõnus oli sõita lahtisel teisel korrusel läbi linna. Palju peatusi, nende hulgas ooperimaja&kaarsilla nautlemiseks.
Tegin tähelepaneku ooperimajast (antagu mulle andeks) - see on „üleplaaditud“ valgete seinaplaatidega. Nagu klassikalises vannitoas. Lähedalt… „different“, kaugelt&tuledes on ikka ilus küll. Kõik pole kuld, mis hiilgab?! Või ongi hea, kui lähedalt ei näe&kõiki seiku ei tea (tark kirjandus annab küll teada, et tegu on 1 056 006 läikivvalge Rootsis valmistatud isepuhastumisvõimega katusekiviga)?! 
Tegelikult peetakse seda hoonet üheks 20. sajandi kuulsamaks ehitiseks&Sidney sümboliks. 1950. aastate alguses otsustas Sidney linnavalitsus, et oleks vaja uut ooperiteatrit&kuulutati välja arhitektuurikonkurss, kuhu laekus 223 kavandit 32 riigist. Võitjaks valiti 1957. aastal taani arhitekt Jørn Utzon. Ooperiteatri ehitus algas 1959. aastal&samas algasid ka probleemid. Ehitis oli väga raskesti teostatav ning uute arhitektuuriliste lahenduste väljamõtlemiseks&tehniliste arvutuste tegemiseks läks lugemata arvul töötunde. Keerukate konstruktsioonide tõttu ehitus järjest kallines&venis. Pettunud arhitekt lahkus Austraaliast&kardeti - ehitus jääb katki. Õnneks jätkati&20. oktoobril 1973. aastal avas kuninganna Elizabeth II pidulikult Sidney ooperiteatri Beethoveni 9. sümfoonia saatel (enne ametlikku avamist mängiti seal Sergei Prokofjevi Sõda&Rahu)!
Ooperiteater valmis 10 aastat plaanitust hiljem&läks planeeritud 7 miljoni Austraalia dollari asemel maksma üle 100 miljoni dollari (see tähendab, et esialgset eelarvet ületati enam kui 1400%).

Ooperimaja ümbruses on väga palju rahvast. Eriti sumiseb selle all asuvas vabaõhubaaris. Kus kohast nad kõik küll tulevad?! Millest räägivad?!

Vaade Harbour Bridge`le - ühele maailma pikimale kaarsillale – on siit küll imeilus. 1932. aastal valminud sild on 1150 meetrit pikk ning kannab jalakäijaid, rattureid, sõidukeid&raudteed. Lisaks on võimalus teha ronimistuur üle sillakaare, et panna proovile oma julgus&nautida 360 kraadi linna panoraami. Selline jalga värisema võttev jalutuskäik võtab aega umbes 3,5 tundi&ametlikult tuleb läbida 1332 trepiastet (paljud küll püstloodis redelilaadsed). Uhkusega võin öelda, et see on mul nö vanadel aegadel sooritatud!

Õhtul läksime Hiinalinna sööma. Ka seal trügides&vaba lauda otsides oli tunne, et kõik - nii omad, kui turistid - on korraga sööma tulnud. Sõime kõhu täis&otsustasime sel õhtul aegsasti magama minna, sest hommikul vara ootab ees reis Sinimägedesse.

Aga meie seljakotiga- reisijate-öömajas oli pidu – igas koridoris, toas&kus iganes veel (oh seda noorust). Me lähme vaatamata kõigele kl 11 magama… Vähemalt – üritame…