6. PÄEV
Enneolematu hommik – igas mõttes. Ärkan korraks&mõtlen, kas magada veel pisut. Igaks juhuks pistan pea magamiskotist välja. Päike särab (muidugi on kohe platsis ka seda varjutavad kärbsed). Olen üksi keset tühjasid magamiskotte laagriplastil! Õnneks näen kauguses duširuumi juures paari kuju&buss on ka alles. Mind polegi siia karupepusse (sry) maha jäetud! Milline kergendus!
Uskumatu, et ma magasin nagu karu talveunes – mina, kellel pole Unematiga just kõige sõbralikumad suhted. Siin - tolmus, higis&kõval pinnal magasin. Vaat`mis tähendab lemmikkoht&mälestused!
Ruttan teistele järele. Hommikukohvi aega ei saa küll maha magada.
Jälle kord pean tänama oma soengumeistrit! Selgub, et lisaks praktilisusele, mugavusele&üleüldisele tähelepanule on Maarja Punupatsid (https://www.facebook.com/MaarjaPunupatsid/?fref=ts) asendamatud ka kärbeste laialipeletamiseks! Näiteks kui ühes käes on hommikukohvitass&teises röstisai! Teen aga patsidega tuult&kärbseid langeb nagu loogu! Ega muidu ei saakski suhu midagi muud peale kärbeste. Öääk.
Tänane päev algab Dingo Fence`ga – 5600 km dingotõkke aeda?! Maailma pikim tara küll, aga kuidas see tarka&kaevamisoskustega looma peab?!
Mulle tundub see sama „suurepäraste“ mõtete seeriast nagu:
raudtee läbi kogu Austraalia;
inimeste ümberasustamine üle kogu maa, vaatamata vee&viljaka maapinnase puudumisele;
aborigeenilaste „päästmine“ nende vanemate&kultuuri käest…
Kuidas oli nende kirgast värvi kriitidega karbis?! Et kõik nagu ei ole…
Selle päeva eesmärk on Coober Pedy. Linn, kus elab 3000 inimest&nad kõik on maa all. Nende kõikide Elu moto on - opaal. 70% maailma kallitest kivikestest tuleb just siit.
“White Men Holes“ – just selline nimetus tuli aborigeenidelt valgete segasele tegevusele. Põlisrahvas ei saanud aru, miks valged mehed teevad neid auke?! Kuid kodud tuli luua kohta, kus oli lootust midagi välja kaevata! Ja samas õigustas selline Elu hakkamasaamist kuumas kliimas. Linna ennast pole näha. Ainult kui üle mäenõlvade jalutada, siis näeb paljusid roosasid korstnaid - järelikult kuskil jalge all maasügavuses on kellegi kodu.
Opaalide ilu võtab ikka jalust nõrgaks&mõistusest lagedaks küll! Ja see Elu maa all! Tahan – teen mäeseina riiuli või kapi, aga tahan – teen juurde lisatoa! Äkki leiab mõne kivikesegi?! Naabrile, muidugi, ei ütle. Ja nii kostubki siit&sealt – toks, toks, toks!
Kohalik giid on kah tore. Vuristab teksti ette&siis esimest korda hinge tõmmates küsib: „Kas teil küsimusi on?! Ei ole?! Siis ma olen teile kõik suurepäraselt ära seletanud!“ Ja juba ta kadunud ongi (suure tõenäosusega läks kivikesi otsima).
Ega ma temast väga puudust tunnegi. Kividest ka mitte. Lähen hoopis loomade turvakodu vaatama.
Kängurute turvakodu meenutab kodust kiisude aitamist. Pisikesed beebid on jäänud üksi pärast emme&auto kokkupõrget. Neid ennast päästab kaitsev tasku. Aga mitte kauaks. Kui 2 päeva jooksul abi ei saa...
Väikesel Markusel vedas - ta oli teelt hoolivate inimeste poolt turvakodusse toimetatud, inkubaatoris üles poputatud, sai mitu korda päevas sooja piimakest&siis kanti teda kotikesega kaasas. Juba oli ta nii tugev, et näitas meile ette oma esimesi kängurusamme (nunnumeeter on väga põhjas)!
Ahto leidis tükikese opaali! Asjas kindlad olemiseks küsisime giidilt&mõnelt opaalimüüjalt üle. Opaal mis opaal! Küll rohkem suveniirilise väärtusega, aga ikkagi&oma!
Õhtu lõpetuseks külastasime maa-alust baari (joo ennast või maa alla), kus terve oma Elu kivikesi otsiv baarman tõi meile näha oma 2 leidu. Ja „millegipärast“ kahvatus, nähes Ahto leitut. Küsis kohe mitu korda üle, et kas tõesti lihtsalt jalutasid&leidsid?! Sai kogemata kombel ühe inimese tuju ära rikutud…
See öö siis magame maa all – meil on oma punker!
No comments:
Post a Comment