Mosaiigikillud Indiast

Tänusõnad 
Kõigepealt tahaksin tänada Ahtot, Leidat ja Enekeni, tänu kellele minu esimene lähem kokkupuude Indiaga teoks sai. Kõiki sõpru ka, kes positiivselt kaasa elasid. 

India unistus

Olin sellest kaua unistanud. Vaat`et vähemalt pool oma Elust. Mäletan lapsepõlveaaegseid Rõuge Kultuurimaja kinoskäikusid, kus väga tihti näidati mõnda Bollywoodi filmi. Ei seganud lumi, vihm ega äike – kui neid filme näidati, olin alati kohal. Ilmastikuolusid trotsides ja peljates surusin ikka oma kinokopikad pihku ning ruttasin kohale. Väga tihti olin vaid mõne kinokülastajaga, sest millegipärast nappis tihti publikut.  Istusin tühjas saalis, nina ülespoole ekraanile suunatud ja olin väga õnnelik. 

India toit

Ma olin vist küll ainuke, kellele india toit nii väga meeldis. Peale kohalike, muidugi. Kuidagi ei tüdinud ära vürtsidest ega karrist. Kõik tundus nii hea, välja arvatud chai. Sellel oli lapsepõlvest tuttav maitse – nimetagem seda siis „lehmamaitseks“. Mina, kes ma kasvasin talus, ei suutnud juua maapiima. Et vanaema käest vähegi usutava jutuga pääseda, ütlesin lüpsisoojal ja vahutaval piimal olevat just nimelt see „lehmamaitse“ juures. Vahel läks õnneks, aga vahel pandi ikkagi kruus pihku.

Mulle maitsesid õlis küpsetatud pirukad - samosad - mille sees oli tunda kartulit, sibulat, läätsi ja palju vürtsi. Reeglina keerati need vanasse ajalehte ja siis suruti nutsakas pihku.

Maitsvad olid ka panipurid – kartuli, tšilli, vürtside, sibula ja kikerhernestega väiksemad pallikesed, mis andsid korraliku punnssuutäie ja ajalehte keeramine jäi ära.

Ka rotisid ja naanisid oli mul heameel näha – india leivakesed, kõikvõimalike maitsevarjundite ja suurustega.

Väliõhukohtades einestades tuleb nii mõnigi hindu tunnustavalt õlale patsutama – tubli, sööd koos meiega head kraami!

Hommikusöögid meie kahetärni hotellis olid mulle väga meelt mööda. Põnev oli, sest sektoriteks jaotatud alusele sai oma äranägemist järgi laduda erinevaid rahvusroogasid. Kordusi oli vähe ja peaaegu igal hommikul oli midagi uut – vürtsist ja karrimaitselist. Masala – sain õige pea teada, segu kõikvõimalikest vürtsidest. Minu rõõmuks.

Magusast kraamist jäi meelde sõna jalebis – jahuplönn, mida oli õlis praetud ja siirupis veeretatud. Tõeline kaloripomm, aga mul oli ju puhkus!

Kas ma liha ka sõin? Oot` ma mõtlen. Ei söönud. Ei tundnud puudust ka. Sest taimetoit oli nii maitsev, et liha ei tulnud meeldegi.

Kindlasti olid kõik need söögid väga kaloririkkad – kastmed, õli, riis ja nuudlid. Aga õnneks ei jätnud need mu figuurile jälge. Kuigi hinnaklass oli nii uskumatult odav, et aina sööks head ja paremat. Ja pakkumisi tuli paremalt ning vasakult.

Juba vaatasin ka kodusel Eestimaal tegutsevaid india restorane, sest isutab. Jah, hinnaklass on teine... Pean hoogu. 

Valge vesipühvel

Andsin talle pool oma pirukast, mille sees oli küll parasjagu palju vürtsi, aga minu jaoks oli selle ümber liiga palju saia. Talle maitses see hea. Pirukas söödud, sirutas pühvel üle minu nuudliroa järele. Ei, neid ma talle ei anna.

Tark loom, pani pea mulle sülle ja leppis sügamisega. Eriti meeldis talle kõrva tagant kõhvitsemine. Korraks vilksatas mu peas mõte, et mitu putukat valge loomakese kasukast minu valgetesse pükstesse sibas (kunagi valged olnud püksid!)? Mitukümmend?

Veel üks katse nuudlite järele. Seejärel leppis pühvel ampsudega sööjate istumiste all olnud pappkastidest. Otsis välja kõige pehmemad kohad ja rebis need ära.

Pärast nägin sama looma enesekindlalt üle elava liiklusega ristmiku minemas (oleks minulgi selline julgus!) ja elektrikapist juhtmeid limpsimas. 

Kassid söögikohas

Mis mind häiris, oli see, et kõik loomad olid ülikõhnad. Kuigi mulle üritati selgeks teha, et kliima on nii kuum ja loomad ei suudagi palju süüa. Mis mulle aga meeldis, et nende vastu polnud kuskil vägivalda.

Lemmiksöögikohas nägin igal korral kaht punast kassikest. Üks neist jäi pidevalt kokapoisile jalgu ja lõpuks lükkas poiss teda jalaga eemale. Nähes mu etteheitvat nägu, haaras ta kiisu sülle ja hakkas teda ülevoolavalt kallistama. Kass avaldas tugevat vastupanu ja lõpuks pääseski hellituste eest. Kokk loputas käed musti nõusid triiki täis olevas kausis, kuivatas suurema vee pükste külge ja läks tagasi kööki – ikka hakkima ja segama. Valmis ka minu lemmik nuudliroog. 

Transvestiidid

Ühel õhtul väisasid seda söögikohta kolm kaugele silmapaistvat daami: üks rahvusriietes ja kaks imiteerides läänelikku stiili – üliohtralt litrite ja neooniga kaetud. Ühe juures jäi silma peale tema erakordselt sihvakate säärte matkasandaalid numbriga, mis lähenes küll viiekümnele. Vahel ta tõusis ja esitas kõigile söögikohas olnutele paar tantsuliigutust. Ühe sellise etteaste ajal libises tema niigi napp seelikuke maha. Eeldus, et neoonroosadele rinnahoidjapaeltele järgnevad ka roosad stringid, oli ekslik. Õnneks oli ta küll minu poole kannikatega. Tõusis üleüldine melu ja mehed vaatasid minu, kui ainukese valge naise poole selles söögikohas. Ei, ei, mina ei näinud küll midagi. Segasin keskendunult korduvkasutusel olnud plastmassist teelusikaga oma nuudliroas. Daam litrites aga istus tagasi oma kohale ja kõkutas jämedal bassihäälel naerda. 

Kõhukinnisus

Tsiteerides oma mosaiigikillukeste algust võin jälle kord öelda - mina olen vist küll ainuke (või vähemalt üks vähestest!)… Ja seda seoses kõhukinnisusega Indias. Kuuldes enne reisi kõikvõimalikke õudusjutte ja õpetussõnu toitumise kohta sellel maal, ostsin nii apteegist kui ka looduspreparaatidest kaasa teatud abivahendid ja olin niiöelda kõigeks valmis. Kahel esimesel päeval manustasin püüdlikult hea loodustoodete firma Mirra soovitavat mustikamaitselist tabletti.

Kas siis olid hirmul liiga suured silmad, toit mulle igati sobilik, või looduspreparaadid nii head – edaspidi ei tulnud mulle mõttessegi oma kõhulahtisuse pärast muretseda. Pigem vastupidi.

Õnnega ei mängita. Aga mina sõin tänaval vanasse ajalehte pakitud pirukaid, maitsesin ära kõikvõimnalikud kohalike inimeste toidud ja pesin vahel kraaniveega hambaid (suurest hajameelsusest!). 

Jätkub…