Algab teekond kodu poole&tegelikult olen selle üle päris rõõmus. Mul on tekkinud juba vastupandamatu igatsus lähedaste&kiisude järele. Ja tavarutiini igatsen ka – oma tööd, trenni, hobisid&sõpradega lobisemist.
Pagasikaalumine võtab suunurga muigele. Mis on saanud reisile tuleku 5-st kilost?! Täiesti paslik tavarännulise 20 kilo! Minu kohvri puhul, muidugi, annavad tublisti kaalu eriilmelised rannakarbid, kivikesed, puutükikesed jms.
Hakkame väga aegsasti lennujaama poole liikuma, igaks juhuks. Lennukisse on aga ikkagi jooks – kuigi plaanisime aja maha võtta, jalutada, veini mekkida, shopata (valdavalt silmadega)&tänada Austraaliat koosveedetud aja eest.
Esimest korda Elus proovin läbida protseduuri pisukese raha tagasisaamiseks „tax free“ ostudelt (mis kõlab reisi lõpus vägagi hästi).
Suure ajaressursiga lennujaama jõudes aga selgub, et see järjekord on kõikidest kõige hullem. Pika leti taga on 10 töökohta, millest „ülipikka järjekorda arvesse võttes“ on tööpostil 3 inimest. Nendelgi töötajatel tundub aega küll olevat (või siis oli neil teadmine, et lennukit pole veel leiutatud).
Vaatamata kõigele eelpool kirjeldatule, on teenindajatel ikkagi küllalt kiirust, et aeg-ajalt heita pilk lahkuvate lendude tabloole&valjuhäälselt teavitada, millise lennu reisijad peaksid ära minema (mida paljud siis ka rahulolematu mõmina saatel teevad). Kui siis veel üks suuri ostusid sooritanud tütarlaps läheb leti äärde oma kurba saatust kurtma, siis suudab ametnik ülikiirelt kalkuleerida ära tema ostude&lennupileti suhte ning teatada, et lennukile jooks on pisut soodsam, kui uue pileti ost! Mille peale neiu tšekke laiali pildudes punuma panebki.
Kas nende ametnike tööeetika näebki ette, et peaasi on oma maalt raha mitte-mingi-hinna-eest välja anda?! Siis on nad küll eeskujuliku töö eest medalit väärt!
Ametniku ette jõuame just siis, kui kuulutatakse välja pealeminek meie lennule. Vaatamata sellele on tõmmul mehel aega tutvustada teadmisi meie kodumaast&kliimast; filosofeerida teemal meie ostud opaalimaalt Cooper Peddy`st; temperatuurivahest Eestiga; pajatada vägagi ülevaatlik lugu oma vennast, kes elab Horvaatias&kuidas seal tuuled puhuvad. Meie kibelemise peale soovitab ta võtta veel viimast&10 minutit väravani nautida jalutuskäiku kaunis Austraalias!
Selle tee läbime me jooksujalu (ehk siis viimased ostud mõteteks jäävadki).
Passikontrollija elavneb, nähes mu Tasmaania loomakestega särki.
Kas me oleme teel Tasmaaniasse?! - Eiii, me lendame nüüd&kohe Singapuri!
Kas meil on plaanis kunagi külastada Tasmaaniat?! – Me just hiljuti tulime sealt!
„Aaa, that`s my land!“ („Aaa, see on minu maa!“) ning „mida iganes vaja – pöörduge mu poole&ma aitan teid!“ – Tänud! Meil on vaid vaja ruttu minema saada!
Kiiruga jääb söömata karbike maasikate&melonitükikestega. Pika rappumise peale ujuvad need suuresti oma mahla sees. Kontroll vaatab neid pikalt&nendib siis – kuni alkoholiks pole läinud, võib kaasa võtta! Õnneks, sest Singapuri lennu toit ei märgi mainimist…
8 tundi&20 min…
Pikk&tüütu aeg. Aga – lõpuks ometi saan Maarja punupatsid lahti! Ja mis eriti tähtis - hurraaa! - kodule lähemale!
Singapur – mis tore maa! Esimene mulje – superhea! Inimesed - Väga lahked!
Võtame kohe ette öise jalutuskäigu läbi lummavate tulede&isuäratavate toidulõhnade.
Juhtumisi jääb ette karaokebaar. Laulavad kõik. Ka need, kes ei oska (issver, kuidas ma küll sellisesse baari sattusin?!).
Siis baar, kus esinejad juba oskavad laulda. Armas lähenemine kõikidele baarikülastajatele – lavalt küsitakse, mis maalt me tuleme&tutvustatakse meile ka teiste laudade rahvast. Mitte, et see meile meelde jääks&ega õhtujuht ise ka tea, kus see Eesti on.
Oi-kui-väsinud ma olen…
Koduni 2 päeva.
KODUTEE 2
Jälle kord hop on&off buss! Tore on sõita läbi linna bussi teisel korrusel!
Mida see linn mulle meenutab?! Totu Päikeselinnas (Nikolai Nossovi lahe lasteraamat 1960-st aastatest)! Muinasjutumaa, kus elavad tirtsud&põnnid – kokkuvõttes marakannid. Neil on imelike kujudega majad, mis muudavad suunda&on paljude eriskummaliste akendega.
Täpselt selline see linn siin ongi! Kummaliste kujudega kõrged majad&palju rohelist kõikvõimalike&võimatute kohtade peal! Pargid majade sees&katustel!
Koju jõudes loen kindlasti selle raamatu veelkord läbi!
Ja kui palju värve! Siin linnas meeldib küll pisut pikemalt šopata – milline kleidivalik! Aukohal on värvid! Mida kirjum, seda parem!
Singapur – Sri Lanka, 4 tundi…
Jalad on all nagu pakud, tagumik istumisest hell, kõikvõimalike ajavahede tõttu ei saa enam midagi aru… TAHAN KOJU!
Sri Lanka – Frankfurt, 11 tundi…
Tunne on küll selline, et enam mitte-kui-kunagi lennata ei taha. Ahto on ka lennuga sassi läinud – kuulab india muusikat&õõtsutab end kaasa (nii palju, kui pisike iste, turvavöö&juhtmed lubavad).
Kes küll mõtleb välja lennukitoite?! See väikeste nukunõudega mängimine on küll kõike muud, kui mõnus söögikord. Olles surutud kitsale istmele, küünarnukid tihedalt enda vastu surutud&suurel hulgal miniatuurseid karpe silmaulatuses – aga kätte hästi ei saa. Isegi külastades Segasumma Suvila sõbrannat Pärnus&olles kutsutud ta tütre nukupere teelauda, saab kõht paremini täis&on kindlasti mugavam olla.
(NB! Lennujaamades on müügil uus Absolut Vodka, mille pudelil on nii tore kiri – Honey, I´m coming home!)
Frankfurdi lennujaamas on Ardi vastas – nii armas!
Nii palju head ei osanud küll oodata: tullakse vastu, pakutakse öömaja, antakse kogu oma hubane kodu rändurite käsutusse! Sinna juurde veel lõunasöök&õhtune koosviibimine!
Siin viibimise teeb veel eriti nauditavaks väike ülilõbus koeratüdruk Honey (teistkordselt sel päeval nimi Honey)! Pisikest koerakest jagub igale poole&kui pai-musi-sülealdis ta on! Igati oma nime vääriline!
Eraldi märkimist vajab Ardi poolt pakutud lõunasöök! Ma ei teadnudki, et selliseid kohtasid on olemas! See asub tema töö juures 24. korrusel. Peale lummava vaate on valik vapustavalt suur, töötajad võivad karpidega kaasa võtta& - see kõik on tasuta!
Mõttes fantaseerisin teemal, et kui minul oleks selline koht – lõunasöögil sööks korralikult kõhu täis (näiteks kala&igasuguseid soojasid-külmasid köögiviljasid), õhtuks võtaks karbiga kaasa (näiteks salateid&puuvilju-marju). Pisut jätaks sellest karbist hommikuks ka (kuna ma pole väga suur hommikune sööja, siis piisaks pisukesest puuviljavalikust). Ja nii oleks igasugune toidumure murtud! Kiusatused ka!
Peale lõunasööki läheb Ardi tööle, aga meil soovitab minna jõe äärde jalutama. Sõnakuulelikud, nagu me oleme, asumegi sinnapoole teele. Teelt aga leiame punase bussi – viimaste aegade lemmiku! Teeme siis sellega linnatuuri. Niisiis käimegi, nagu lubatud, jõe ääres ära! Peale selle on plaanis jalutada, aga samm läheb järjest töntsimaks&nahavahe külmemaks - ajavahe&magamatus hakkab oma tööd tegema…
Õhtu on supertore! Ajame kõik koos juttu – eriti agaralt koerake Honey – vaatame pilte, laseme hea maitsta paleo hõrgutistel&käime koerakesega jõe ääres jalutamas. Endalegi üllatuseks suudame vastu pidada kella 01-ni öösel (kuigi juba kella 3-4 vahel päeval tundus silm kinni vajuvat)! Vaat` mis tähendab sõprade seltskond!
Koduni 1 päev (lennusõitudega kadus ära 1 päev).
KODUTEE 3
Frankfurt – Riia, 3,5 tundi…
Hull värk selle Baltic Air`ga. Vähe sellest, et nad lükkavad lennu päeva võrra edasi, iga nende poolt tehtav liigutus on ka eraldi tasutav. Näiteks check in = 10€&lisakott = 30€ (kuigi kaalu kottidel kokku on palju vähem, kui lubatud). Hea veel, et istekoht&turvavöö ei olnud eraldi maksustatav…
Riia – Tallinn, loen minuteid…
LÕPUKS OMETI – KODUS!!!
Hakkame kiisudega jõulukuuske maha võtma, Pärt on eriti agaralt abis ehete juures! Ega siin enam okkaid polegi…
No comments:
Post a Comment