Hommikul ilma vaadates tekkis peas igasuguseid ettekäändeid: lumi ja külm, võiks ühe päeva lihtsalt kodus olla ja puhata, olen juba terve nädala tublilt trenni teinud jne. Lõpuks lasi laiskus minust lahti ja ikkagi jooksin trenni poole! Nagu tavaliselt – viimasel minutil!
BODYPUMP on lahe! Juba esimese minutiga kaob kogu “ei viitsi, ei jaksa, ei taha” ja edasi on kõik nautimist väärt! Isegi see on nauditav, et on nii raske.
Ikka ja jälle paneb üllatuma – miks ma küll tulla ei tahtnud?! Kuidas küll need seigad üha uuesti ja uuesti korduvad?! Sest kui oled juba kodust välja saanud ja spordiklubisse jõudnud – on edaspidi kõik suurepärane! Järelikult on treeningu juures kõige raskem osa – kohale jõudmine.
Peale trenni kuulsin kaht tüdrukut omavahel arutamas:
- Miks Sa seda trenni teed?
- Tead, nii hea tunne on, kui pulsikell ütleb, et kulunud on 410 kcal ja trennipäevikus on sellel nädalal treeninguid 10 korda!
MA TEAN SEDA TUNNET! SEE ON SUPERHEA!
No comments:
Post a Comment