2. PÄEV
Vahel ärkad üles&ei oska ettegi aimata, milliseid sekeldusi just alanud päeval varuks on. Täna siis varahommikune sokijama. Ja kui rahulikult võtsid kõik minu seiklust!
Ilmselgelt ei ole ma nii hommikune ärkaja, et süüa pool 5 (!!!) hommikut&pakkida kl 5 asjad bussi. Aga - ma ületasin ennast&pingutasin! Ja - nii see juhtuski...
Üks esimesi seljakotte, mis bussi pakiti, oli minu oma. Sellele järgnes veel lugematul arvul seljakotte&muid pambulisi. Ja siis mulle meenus - sokid! Minul silmad häbi täis, aga giid ütles "no worries"&kogu see kuhi kisti jälle välja. Kott koti järel&kiire ärasõit nihkus tükk aega edasi. Sain oma roosad sokikesed (!)&imestada inimeste kannatlikkuse üle! Aitäh!
"Lambad on siin&lambad on seal" - kivistunud lambad?! Loomi on paksult kahel pool teed. Ja - ükski neist ei liiguta?! Söövad varahommikuselt laisalt, kuna pole - nagu minagi - hommikuse ärkamisega?! Või tukuvad püstijalu?! Seoses lammaste liikumatu pildiga tuleb meelde see väike kõhedus, mida lapsena tundsin lastelavastust Nõiakivi vaadates! Olid ajad, kui tv-st tuli sellenimeline lavastus&kivinõia hääl+loomalaste kivistumine tekitas minus kõhedust. Sama tunne oli ka Uluru punase kivi juures. Pluss veel suur hulk aukartust.
Täna on maastik sõiduks juu-uuu-bee… Nii vibratsioonilises bussis pole eales sõitnud. Algul tundus, et ega kaua vastu ei pea.. Aga - mingil määral inimene tõesti harjub. Kuigi meeldivaks seda ikkagi ei nimetaks. Lugemine, kirjutamine&isegi pikalt mõtlemine on välistatud. Kõigil. Õnneks mitte grupijuhil.
Täna on meil veel teinegi buss sabas, kus giid on Russel Brand`i nägu&sama pehme jutuga. Tallegi meeldib esineda&nalja visata. Tüdrukud on meelitatud&meie bussi omad pisut pettunud, et nemad peavad reisima teises bussis&seda ei juhi näiteks Brad Pitt.
Vaatamata „kuumaastikule“&juhtide erinevusele, jõuame kõik lõpuks Kalbarri Rahvusparki. Väga muutuva maastikuga ala, kus on nii kaljusid, ookeani&kärestikulisi porikarva jõgesid. Paljud meist otsustavad puhketunni kasutada köitega mäekülge mööda laskumiseks&mina vaatan. Istun, pea kuklas&mõtlen - kas tõesti tekib aastatega alalhoidlikkus?! Tudengipõlves mööda endiseid NSVL maid matkates sai ju isegi nii tehtud, aga nüüd eelistan teisi kõrvalt vaadata.
No ja kui siis lähen nö nina puuderdama, saan minagi oma adrenaliinilaksu kätte – soe käpake prill-laua all osutub suuremat sorti&karvaste jalgadega ämblikuks (eile ehmatasin kogemata ära suure helerohelise konna, kes mind punnissilmi wc-potist vaatas).
Peale rahvuspargi külastust oli plaanis piknik värskes õhus maalilise looduse rüpes. Nii mõnigi oli mäekülge mööda rassinud&üks meist ämbliku peale karjunud – nii et kõhud olid väga tühjad.
Tegelikult unistuseks see jäigi – piknikust kujunes kiireim lõuna eales.
Saime just toidu taldrikutele&silmadega sööma hakata, kui meie juhid hakkasid taeva poole murelikke pilke saatma. Maa&taeva piiril valgete pilvede äärel oli helehall pilvetriip. Hirmuäratava kiirusega sai hallist varjundist must poolt taevast kattev koletis.
Korraga kihutas meie juurde vilkuritega maastur&sealt välja hüppav mees hõikas vastuvaidlemisele mittekuuluva häälega - LAHKUDA&KOHE!
Umbes 30 sekundiga olid kastides läbisegi matkanõud&toit ning umbes sama palju kulus bussi jõudmiseks. Seal me siis istusime – üllatunud silmadega&paljudel mõni kast-karp-kandik süles.
Meie jaoks ohutu kogemus, aga südame tegi raskeks ikkagi (vaesed loomakesed...).
Pääsesime väga hästi (tühjade kõhtudega...) tulekahju eest.
Esimeses bensiinijaamas saime peatuse&loa eeskujuliku käitumise eest jäätist osta. Üürikeseks jäi seegi peatus, sest peatse teede sulgemise pärast tuli jälle teele tormata - KOHE!
Vahel ärkad üles&ei oska ettegi aimata, milliseid sekeldusi just alanud päeval varuks on. Täna siis varahommikune sokijama. Ja kui rahulikult võtsid kõik minu seiklust!
Ilmselgelt ei ole ma nii hommikune ärkaja, et süüa pool 5 (!!!) hommikut&pakkida kl 5 asjad bussi. Aga - ma ületasin ennast&pingutasin! Ja - nii see juhtuski...
Üks esimesi seljakotte, mis bussi pakiti, oli minu oma. Sellele järgnes veel lugematul arvul seljakotte&muid pambulisi. Ja siis mulle meenus - sokid! Minul silmad häbi täis, aga giid ütles "no worries"&kogu see kuhi kisti jälle välja. Kott koti järel&kiire ärasõit nihkus tükk aega edasi. Sain oma roosad sokikesed (!)&imestada inimeste kannatlikkuse üle! Aitäh!
"Lambad on siin&lambad on seal" - kivistunud lambad?! Loomi on paksult kahel pool teed. Ja - ükski neist ei liiguta?! Söövad varahommikuselt laisalt, kuna pole - nagu minagi - hommikuse ärkamisega?! Või tukuvad püstijalu?! Seoses lammaste liikumatu pildiga tuleb meelde see väike kõhedus, mida lapsena tundsin lastelavastust Nõiakivi vaadates! Olid ajad, kui tv-st tuli sellenimeline lavastus&kivinõia hääl+loomalaste kivistumine tekitas minus kõhedust. Sama tunne oli ka Uluru punase kivi juures. Pluss veel suur hulk aukartust.
Täna on maastik sõiduks juu-uuu-bee… Nii vibratsioonilises bussis pole eales sõitnud. Algul tundus, et ega kaua vastu ei pea.. Aga - mingil määral inimene tõesti harjub. Kuigi meeldivaks seda ikkagi ei nimetaks. Lugemine, kirjutamine&isegi pikalt mõtlemine on välistatud. Kõigil. Õnneks mitte grupijuhil.
Täna on meil veel teinegi buss sabas, kus giid on Russel Brand`i nägu&sama pehme jutuga. Tallegi meeldib esineda&nalja visata. Tüdrukud on meelitatud&meie bussi omad pisut pettunud, et nemad peavad reisima teises bussis&seda ei juhi näiteks Brad Pitt.
Vaatamata „kuumaastikule“&juhtide erinevusele, jõuame kõik lõpuks Kalbarri Rahvusparki. Väga muutuva maastikuga ala, kus on nii kaljusid, ookeani&kärestikulisi porikarva jõgesid. Paljud meist otsustavad puhketunni kasutada köitega mäekülge mööda laskumiseks&mina vaatan. Istun, pea kuklas&mõtlen - kas tõesti tekib aastatega alalhoidlikkus?! Tudengipõlves mööda endiseid NSVL maid matkates sai ju isegi nii tehtud, aga nüüd eelistan teisi kõrvalt vaadata.
No ja kui siis lähen nö nina puuderdama, saan minagi oma adrenaliinilaksu kätte – soe käpake prill-laua all osutub suuremat sorti&karvaste jalgadega ämblikuks (eile ehmatasin kogemata ära suure helerohelise konna, kes mind punnissilmi wc-potist vaatas).
Peale rahvuspargi külastust oli plaanis piknik värskes õhus maalilise looduse rüpes. Nii mõnigi oli mäekülge mööda rassinud&üks meist ämbliku peale karjunud – nii et kõhud olid väga tühjad.
Tegelikult unistuseks see jäigi – piknikust kujunes kiireim lõuna eales.
Saime just toidu taldrikutele&silmadega sööma hakata, kui meie juhid hakkasid taeva poole murelikke pilke saatma. Maa&taeva piiril valgete pilvede äärel oli helehall pilvetriip. Hirmuäratava kiirusega sai hallist varjundist must poolt taevast kattev koletis.
Korraga kihutas meie juurde vilkuritega maastur&sealt välja hüppav mees hõikas vastuvaidlemisele mittekuuluva häälega - LAHKUDA&KOHE!
Umbes 30 sekundiga olid kastides läbisegi matkanõud&toit ning umbes sama palju kulus bussi jõudmiseks. Seal me siis istusime – üllatunud silmadega&paljudel mõni kast-karp-kandik süles.
Meie jaoks ohutu kogemus, aga südame tegi raskeks ikkagi (vaesed loomakesed...).
Pääsesime väga hästi (tühjade kõhtudega...) tulekahju eest.
Esimeses bensiinijaamas saime peatuse&loa eeskujuliku käitumise eest jäätist osta. Üürikeseks jäi seegi peatus, sest peatse teede sulgemise pärast tuli jälle teele tormata - KOHE!
Ja kus on, sinna antakse aga juurde.
Keset mitte-kui-midagi teel läks katki bussirehv. Paar tundi tulikuumas, ilma varjuta, punast liiva suhu&silma tuiskava tee ääres - ei soovi kellelegi... See väsitas viimsegi entusiasti me seast.
Minu väsimus oli kahel käel pühitud, kui jõudsime Billabong`i Teemajja&nägin kõiki seinu katvaid tattoofotosid! Ja veelgi suurem oli üllatus, kui minultki paluti seinakaunistust! Nüüd on siis kuskil kaugel, peaaegu et keset karu-teate-küll-mis-kohta minu lemmikud Ükssarv&Fööniks! Nii head tööd teeb siis Konstantin Auringa Tattoost! Tunnistus töö jõudmise eest maakera kuklapoolele!
https://www.facebook.com/Auriga-Tattoo-208402639199743/?fref=ts
Kosutus teemajas tegi kõiki ülemeelikus, nii et öömaja otsima sõitsime me ABBA&Queen`i laule täiest kõrist kaasa lauldes. Ja kui siis buss keeras laagriplatsile, lõpetasime oma kontserdi (valesti&kõvasti) Eiffel 65 lauluga „Blue (Da Ba Dee)“ - & „a blue Corvette“ oligi kohal!
https://www.youtube.com/watch?v=68ugkg9RePc
Patside lahtivõtmiseni 8 päeva!
No comments:
Post a Comment