8. PÄEV
Magasime väljas tähistaeva all. Algul oli küll tunne, et igast põõsast piilub mõni loom&madu roomab juba madratsi all – aga vaatamata sellele sai lõpuks ometi mõned tunnid magada!
Öösel tuli otse lina, padja&minu peale vihmasadu – aga ka see oli mõnus… Kuni 5.30-ni, kui kärbsed lolliks läksid (või siis mina nende rünnaku tulemusena).
Üks kord siis kõlbas hommikusöök ka süüa: auguga sai munasilma&peekoniribaga. Mina, kes ma muidu sellist sorti kooslust ei söö, sõin hea meelega&kahe suu poolega – ikkagi mitte igahommikune valge sai moosiga (või veel hullem, vegemite`ga - tumepruun Austraalia pasta, valmistatud pärmiekstrakti baasil erinevate köögiviljade&maitsetaimede lisanditega).
Ahto pakkis seljakoti kokku& - hakkas minema! Ta oli ajas üks päev ees! Sai nalja visata, et saab aru küll, et ta koju tahab (imestab muudkui, et miks inimesed siin elavad?!), aga ega see aita, kui ta seljakotiga bussi juures istub!
See, mida ma eelmises blogi osas mainisin&mida ma eelmisel ööl oma kõige julgemaski unenäos ette kujutada ei osanud – ON NÜÜD KÄES!
Weano matk&Spider Walk! Kogu 10-päevase reisi kaunima vaatamisväärsuse juurde jõudmiseks tuleb sumbata kaelani vees, vahel turnida libedatest kividest kinni hoides, siis laskuda imekitsast käiku mööda kuristiku põhja, ujuda üle põhjatu koopajärvekese ning siis – näeb SEDA KÕIGE IMELISEMAT!
Seljakotid, kaamerad jms jäeti maha ning asuti teele. Alguses mõtlesin, et ootan teisi nö laagri juures. Kaine arutelu&ujumisoskuse puudumine ikkagi. Siis aga sai ahvatlus mõistusest võitu (eks miljoni kärbse rünnak võttis selle ka peast)&otsustasin siiski riskida. Hirm oli küll suur, aga kord teele läinud – tuleb ainult edasi minna! Kui ma siis viimasena sihtkohta jõudsin, olid kõik rõõmsad, eriti meie kohalik giid! Ta ei jõudnud korduvalt ära kiita minu julgust&ettevõtlikkust (no ja eks ma ise arvasin sel momendil ka nii)!
See oli imeline elamus&koht (pilti sellest loomulikult pole)! Fotod tuli teha endast sissepoole, sest fotoaparaat poleks seda kaljust, libedat&märga teekonda vastu pidanud. Aga – mina pidasin! Mina sain enda üle võidu – Kiisu sai sellega hakkama!
Küll aga väsisid ära mu botased. Oli ka aeg nad nii looduskaunisse kohta maha jätta (prügikasti, muidugi). Aitäh neile tehtud töö&nähtud vaeva eest!
Ah et miks ma tulen reisile trennist väsinud botastega?! Pole sellele kunagi mõelnud, aga nüüd sain oma käitumisest aru. Ma käin trennis peaaegu iga päev&ka korraliku hoidmise juures saab trennijalanõu aeg otsa. Tegelikult on nad vägagi tublid, peavad vastu 1-2 aastat. Hoian nad kenasti alles. Ja kui tuleb mõni pikem reis, viin nad väljateenitud vanaduspuhkusele. Kannan neid veel viimast korda mõnes maalilises kohas, siis tänan neid&lasen neil minna.
Peab esimeses kaubandusega seotud kohas panustama uutesse converse-kingakestesse (toortõlge toore pealkirjaga raamatust „Halli 50 varjundit“), ehk siis tavalistesse tennistesse! Kõrvus kummitavad laulusõna: „Babe, I got my new shoes tonight!“
https://www.youtube.com/watch?v=hmbUNF1Q4R8
Mõttenurgake!
Olen siin juurelnud selle üle, kas hullem on liiga külm või liiga kuum. Siin, Karijini Rahvuspargis, sai see vägagi selgeks. Kindlasti liigne kuumus. Külmaga saad veel midagi selga panna, üles-alla hüpata, jäisel ööl hommikut oodata (nagu eelmisel Uluru reisil aastaid tagasi). Aga kui juba öösel on liiga kuum, päikesega koos ärkavad kärbsed (keda on tõesti nii uskumatult palju, et varjutavad taeva), päeval temperatuur peaaegu kahekordistub, kärbsevõrk on pähe kinni kleepunud&seljast pole enam midagi ära võtta…
Patside lahtivõtmiseni 2 päeva!
No comments:
Post a Comment