Aussie, 18

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
10. PÄEV

Wattarka Rahvuspark&seal asuv Kings Canyon oli ka eelmisel reisil üks minu lemmikutest.

Miljoneid aastaid tagasi, kui merepind taganes&punased kaljud purunesid, tekkisid nende vahele orud, sügavad praod&kuplilised moodustised. Üllatada see koht juba oskab! Kivi, kivi, kivi&korraga keset seda -  lopsakas loodus&veesilm! Tabav nimetus sellele kohale pandud - Eedeni Aed! 
Puhkasime seal tunnikese&vaatasime elavat tsirkust. Ühes teises grupis olid kaks meest multikategelaste kostüümides (küll võis kuum olla!)&võtsid pildistamiseks sisse igasuguseid naljakaid poose.

Kings Canyon`is&selle ümbruses on filmitud ka üht toredat filmi kõrbekuninganna Priscilla seiklustest Sidneyst Alice Sprigns`i koos kahe sõbra&lavendli värvi bussiga - The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert, 1994.

Täna, keset kõrbe, sai siis märkmik täis. Muud ei jää üle, kui muljetan edasi kaantele. Haa, vägisi ajab naerma - kõvakaaneline teos!

Pärastlõunal jõudsime selle tuuri sihtkohta - Alice Springs`i. See on linn, mis asub geograafilise Austraalia südames. Aga eriti silmapaistvaks teeb linnakese see, et siin on eriti palju aborigeenide kultuuri&kunsti. Pärismaalasi kõnnib siin ka erakordselt palju ringi, kui mitte öelda, et enamus. Pisut kõhe isegi.

Kes on tükk aega ilma olnud, see oskab hinnata. Sellist majutuskohta pole ammu olnud! Ei jõua kohe ära imestada, et kuidas saab imeväikses ruumis nii palju vajalikku&palju rohkemgi veel olla (konditsioneer, dušinurk, külmkapp, kohvikeetja, föön, ...)! Eriti tore on see, et lõpuks ometi päris voodi ning veel pehme&lai!

Hiljem toimus viimane õhtusöök selle reisi kaaslastega. Kah päris - mitte enam välitingimustes omavalmistatud, vaid restoranimenüüst tellitud.

Õnneks ei olnud sellist pisaraterohket lahkuminekut, nagu eelmisel Uluru reisil. Ehk siis - igal reisil omad plussid&miinused.

8. VEEBRUAR

Peale üürikest peatumist selles linnas sõit edasi - järgmise 10. päevase elamuse järele.

Sõidul lennujaama nägin parvede kaupa halle roosade kurgualustega&rohelisi kollaste kurgualustega papagoisid (täidavad siin nagu tuvi rolli&ennem papagoi, kui tuvi!) ning koerajalutajaid. Näiteks üks noor naine, kel kõhu peal beebikott&kummagi külje kõrval suur koer sörkis joosta. On tublisid inimesi, on.

Kuna Alice Springs`i vaatamisväärsustega tutvuda ei jõudnud, siis oli rõõm tutvuda lennujaamaga. See oli inimtühi&huvitavate väljapanekutega linna ajaloost, aborigeenide pildid, valgete elamaasumine, vanad autod - kuni moenurgani välja.

Lennureis Alice Springs`ist Perth`i  jättis kustumatu mulje. Istusime varuväljapääsu kohal, kus oli palju ruumi&stjuuardesside ekstratähelepanu. Lenduril oli jututuju, nii et kogu reisi vältel jagas ta informatsiooni, kus me oleme&kuidas ta lendab. Näiteks teavitas ta Uluru kohalt ülelendamisest&soovitas minna vasakpoolsetest akendest välja vaatama. Enamus seda kiiresti ka tegid&lennuk oleks nagu vajunud pisut viltu. Muidugi tuli mul pähe uitmõte - et kui kõik tormavad vasakule tiivale, kas lennuk kreeni ei kisu (see on küll teatavasti laeva või mõne muu veesõiduki külgkalle, aga nagu sobis siia)?! Võllanaljad...

Loen, kirjutan, vahel vaatan aknast välja - naudin&üle nii pika aja suudan püsida siin&praegu (Ahto aga traavib mööda lennukit ringi, vaatab välja kord siit&sealt, pildistab&vahel tuleb mulle õhinaga muljetama, mida näha on).

SEITSMENDAS TAEVAS!

No ja kohe pärast maandumist seik turvakontrollis - minu seljakott äratas tähelepanu (üldse juhtub seda minuga kogu aeg). Isegi teades, et ei vea tuli- ega külmrelvi, tõmbud ikka seesmiselt pisut krampi. Üks turvaleedi ei suuda kohe kuidagi koti sisemusest aru saada (kott muudkui sõidab edasi-tagasi)& kutsub teise appi. Teine näeb oma olemuselt naiselikum välja&saab kohe aru - kahtluse all olid mu uued tsiklisaapad! Siis nad naeravad mõlemad&kott saabastega liigub minu poole. Õnneks ei loetud neid lennureisile ohtlikuks! Huvitav, mis ma oleks võinud nendega küll korda saata - minna kontsaga pilooti ähvardama või?!

Perth`is hostelisse sisenedes jäi mulle kohe silma üks asi. Just täna mõtlesin kaalu peale& - siin see siis on.... Ei saa rahus mõeldagi, kui asi osutub reaalsuseks. Ja - number ongi see, mida kartsin... Riistapuu ise on suur&kolisev ning number püsib ekraanil väääga kaua. Ega see polegi mõeldud hostelielanike tarvis, vaid kottide kaalumiseks enne edasirändamist.

Kas see number ei võiks sealt tabloolt juba ära minna...

Perth`i kohta saan öelda samad sõnad - oleks ometi olnud siin rohkem aega, et omanäolise linnaga tutvuda. Aga kähku tehtud ost - 2 siiamikiisut ninapidi koos (soola-&pipratoos magnetiga!), jääb mulle seda linna meenutama! Nii, nüüd tassin lisaks tsiklisaabastele seljakotis ka soola-pipra topsikuid!

Sellel õhtul hosteli köögis tegime endile ise taevaliku õhtusöögi - nuudlisupp&oad tomatikastmes...

Kell 9.20 - minu Elu üks vürtsikamaid kogemusi. Valisin nuudlid, mille sildil on kirjas "hot&spicy", aga vist küll unustatud panna märge"X"! Issver - mitu korda vee juurde kallamist, saiatükikeste sissepudistamist ning lõpuks ohtra köögiviljamahla manustamisel sõin&nutsin.

Vaatlesin silmanurgast kõrvallaua noort&imepeenikest kutti, kes ei vaevunudki lauanõusid kasutama&sõi otse kastrulist ning - see oli tohutu! Suure pere pott! Vahel möödudes kiikasin ka potti, et palju veel (kui vaja liigsööjale arstiabi kutsuda). Lõpuks - põhi paistis! Siis - kraapis ta raasukesed ka kokku! Vaat`nii on mõne mehe isuga!

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME
1. PÄEV

Nii, nüüd see siis algab. Uus väljakutse Broome`ni.

Ahto sai juba hommikul vanalt tuurigiidilt (noorest peast võis olla paras playboy&ei saa siiani pidama!) palju tähelepanu&kõigi ees kiita - "interesting looking man!". Et kas ma ikka tean seda?! Vastasin, et olen täheldanud.

Giidinaljad jätkuvad. Üks tüdruk ütleb, et oskab bussi juhtida. Giid küsib, kus maalt ta pärit on. Saanud vastuse ütleb giid, et ega ikka ei oska küll - omal maal sõidab ju lausa vastassuuna vööndis!

Haa-haa&neid nalju muudkui tuleb!

Isegi Ahto ütleb (nii et pole minu tööalane kretinism), et reisiseltskonnas (nii eelmises, kui selles) on igal noorel neiul ees rasvakõhuke. Ime küll, kui neid pugusid poleks, kui põhitegevus on söömine. Virnade viisi kihilisi võileibasid, mille hammustamisel peab suu kõrvuni lahti ajama&kokku pannes pritsib ohtrat majoneesi-ketšupirohket täidist kahele poole laiali. Pärast söögikordi kohe poodi (vutt-vutt-vutt!) küpsiste&šokolaadi järele.

Reisi esimene sihtkoht on Nambung Rahvuspark Lääne-Austraalias, kus asub ebamaine Pinnacles Kõrb - millegipärast meenutab esmapilgul ilusat surnuaeda. Erkkollane kõrb, millel kummaliste kujudena paari-kolme meetri (mõned koguni 5 meetrit) kõrgused paekujust moodustised. Igaüks neist omanäoline&vaatamist väärt. Kaugel paistavad valgete tippudega mäed (see ei saa ju olla lumi?!). Olen lummatud&vaatan lausa suu lahti.

Edasi sõites loen raamatut, millest palju räägitakse&mis sellel põhjusel sai reisilektüüriks ostetud - "50 Halli Varjundit". Tütarlaps esiistmel vaatab tihti bussis ringi. Ühel korral jääb ta pilk peatuma mu raamatul, lai naeratus levib üle ta näo&ta teeb mulle vandemehelikult (pigem õelikult!) silma! Ta teab, mida ma loen (aga mina seda üllitist küll kellelegi ei soovita)!

Mmm, jalasirutuspausil mangoõlu! Kes oleks võinud arvata, et selline jook on olemas?! On ju mee-, kirsi-, sidruni jne õlut villitud. Mida kõike küll mangost ei saa! Ja kui magus see on! Sõbrad teavad, et ma õlut ei joo. Jälle kord kehtib reegel - ära iial ütle iial.

Järgmises peatuses teeme midagi minu jaoks enneolematut - liivasurfamist&liivaliblikat! Need mägede valged tipud, mida sai ekslikult lumeks peetud (haa-haa!), osutusid lumivalgeteks liivaluideteks. Kõik hullavad nagu lapsed. Edasi sõites on muidugi buss liiva täis&kõik kohad sügelevad riiete alla pugenud terakeste tõttu. Jälle imestan, et miks nii kuumal maal on bussis istmekatted pikakarvalisest villalaadsest moodustisest?!

Pisut tukun&kui silmad avan, on ümberringi lage väli - tühi, kuni silm ulatub, väljaarvatud üksikud eukalüptipuud mööda maad kasvamas. Teadupoolest on need puud väga vastupidavad kasvajad, kuigi oksad on neil nõrgad. Sellele piirkonnale on aga omane tugev tuul. Nii nad siis kasvavadki maa lähedal. Et kui otse taeva ei saa, siis kasvame kasvõi mööda maad!

Jutuvada bussis on valdavalt saksakeelne. Seda keelt kõnelevad inimesed on ise ka oma rohkusest hämmingus. Üks neist ütleb, et tundub, nagu Saksamaale pole kedagi järgi jäänud. Ja teine naljatab, et üks jäi küll sinna - see, kes teiste lahkumise järel tule ära kustutab!

Šveitslased on ka vist kõik reisil&ainult 1 jäi koju tulesid kustutama.

Küll on hea rääkida kodust Eestimaa keelt, nii et teised ööd ega mütsi aru ei saa!

Kui nüüd silma hakanud reisikaaslastest rääkima hakata, siis kohe jäi meelde Bruno. Bruno on meil igal pool, käed abivalmilt tööaldis kõhul (nagu kängurul!), kus aga annab midagi ühiskondlikku teha. Eks ta teeb heaks seda, et reisile asudes peaaegu pool tundi tema saabumist oodati. Ühtpidi naljakas, aga samas ka kohe kahju temast...

Tänase päeva seisuga on see siis juhtunud - kuupäeva ei tea, rääkimata nädalapäevadest...

Pärast tuli tahtmine arvutada - teel oldud 20 päeva&kalli koduni 25 ("tänu" lennukompanii vusserdamisele enne kodu 1 päev lisaks...).

Tänasest hakkan lugema ka päevi, mil punupatsid lahti teen. Otsustasin, et aeg soengumuutmiseks saabub pärast seda 10-päevast katsumust.

Patside lahtivõtmiseni 9 päeva!