10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME
7. PÄEV
Öösel ei saanud kuuma tõttu magada. Õhupuudus oli. Nutsin. Käisime duši all, et jahutada, aga külmaveekraanist tuli ainult tulist vett. See ei aidanud…
Hommikul enne sisenemist Karijini Rahvusparki saame suusõnalise pika käitumisinstruktsiooni – ettevaatusabinõud ülekuumenemise korral, kaasa vähemalt 3 liitrit vett, ussi nähes teeselda kivikuju… Tahaks juba rajale minna. Aga ega sealgi lihtsamaks lähe – kõikjal matkaradade kõrval suured hoiatussildid. Lisaks meenub, et Aussies elav sõbranna pidas seda rahvusparki ilusamaks, aga kõige raskemini läbitavaks.
Matkarajad viivad ülevalt maa pealt alla – kuru põhja, kus preemiaks on looduslikud kosed&basseinid. Mäed, kosed, veesilmad – algus nii hull ei tundugi. Õnneks on ka pisut pilve&tuult.
Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb. Peab juba turnima, küünarnukke&põlvi kasutama. Läbi vee sumbates on vahel ka nii libe, et püstithoidmisega on tükk tegu. Mõni ei saagi sellega hakkama. Vaatamata kõigele on katsumused seda väärt – kuidas küll saavad mäed olla nii erinevaid toone, igal pool veenired, erinevad samblikud (veelkord ettevaatust – libe!) ning siis on kuru põhjas jälle kord looduse enda loodud paradiis!
Mina suudan ennast veel kontrollida, aga parema jala botas ehmatas ikka selle peale nii ära&suu jäigi tal lahti! Homme hommikul saab Nike toss selle hooaja uue välimuse - MacCuver`i tape!
Ütlesin kõvasti välja, et küll ma siis näen alles naljakas välja. Mille peale üks meist ütles, et tema on juba sellest päeva algusest alates naljakas - kõnnib ringi, pesukott kärbeste tõrjeks peas!
Muideks– mõista, mõista, mis see on - kõige parem ost Austraalia reisi jooksul üldse?!
See on kärbsevõrk! Ilma selleta ei suudaks ma siin küll avalisilmi&ammulisui ringi käia (no ja ta on mul veel õiget värvi – oranž - enamus meenutavad siin nö mustasid leskesid…)! Ilma selleta jääks nälga ka, sest suure tõenäosusega lendaksid mustmiljon karvasjalgset kärbest mu toiduga lihtsalt minema!
Natuke noore naturalisti uusi teadmisi ka.
Kahel pool rada võib kasvamas näha jipi-jipi põõsaid. Nimi küll leebe, aga ise… Kes puudutab, jääb ajutiselt pimedaks (kuni 3 t). Giidil omal nahal (silmadel) järgi proovitud. Kanjonis ronides haaras kogemata põõsast kinni, hiljem pühkis otsmikult higi&vasak silm ei näinud enam midagi. Aga - kui olla omapäi reisil&veel selline kõike katsuja, teadmata tausta - võib hirmuäratav küll olla, kui korraga saabub pimedus...
Selline tore päev oli siis. Õhtuks veel preemia - karrikana. Küll maitses hea!
Mingist hügieenist siin küll rääkida ei saa. Eesti tervisekaitseinspektsioon kukuks minutilise vaatluse järel pikali. Vett napib&käsi puhastatakse purgist tuleva piirituselõhnalise geeliga (on mõni üksik, kes seda üldse suvatseb teha). Köögivilju pesta ei saa. Nõusid loputatakse ohtra pesuvahendi sees&seejärel kuivatakse käterätikusse suurem vaht&sodi ära. No ja need rätikud - nende vanus on kirjeldamatu&puhtus veelgi rohkem olematu...
Aga - toit maitseb hea!
Õhtusöögi järel tibas vihma, mis pesi laua puhtaks&tõi mõnusat jahutust.
Ja oleks ma osanud õhtul aimata, mis mind järgmisel päeval ees ootab... See polnud veel kõik…
Patside lahtivõtmiseni 3 päeva!
No comments:
Post a Comment