Aussie, 18

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
10. PÄEV

Wattarka Rahvuspark&seal asuv Kings Canyon oli ka eelmisel reisil üks minu lemmikutest.

Miljoneid aastaid tagasi, kui merepind taganes&punased kaljud purunesid, tekkisid nende vahele orud, sügavad praod&kuplilised moodustised. Üllatada see koht juba oskab! Kivi, kivi, kivi&korraga keset seda -  lopsakas loodus&veesilm! Tabav nimetus sellele kohale pandud - Eedeni Aed! 
Puhkasime seal tunnikese&vaatasime elavat tsirkust. Ühes teises grupis olid kaks meest multikategelaste kostüümides (küll võis kuum olla!)&võtsid pildistamiseks sisse igasuguseid naljakaid poose.

Kings Canyon`is&selle ümbruses on filmitud ka üht toredat filmi kõrbekuninganna Priscilla seiklustest Sidneyst Alice Sprigns`i koos kahe sõbra&lavendli värvi bussiga - The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert, 1994.

Täna, keset kõrbe, sai siis märkmik täis. Muud ei jää üle, kui muljetan edasi kaantele. Haa, vägisi ajab naerma - kõvakaaneline teos!

Pärastlõunal jõudsime selle tuuri sihtkohta - Alice Springs`i. See on linn, mis asub geograafilise Austraalia südames. Aga eriti silmapaistvaks teeb linnakese see, et siin on eriti palju aborigeenide kultuuri&kunsti. Pärismaalasi kõnnib siin ka erakordselt palju ringi, kui mitte öelda, et enamus. Pisut kõhe isegi.

Kes on tükk aega ilma olnud, see oskab hinnata. Sellist majutuskohta pole ammu olnud! Ei jõua kohe ära imestada, et kuidas saab imeväikses ruumis nii palju vajalikku&palju rohkemgi veel olla (konditsioneer, dušinurk, külmkapp, kohvikeetja, föön, ...)! Eriti tore on see, et lõpuks ometi päris voodi ning veel pehme&lai!

Hiljem toimus viimane õhtusöök selle reisi kaaslastega. Kah päris - mitte enam välitingimustes omavalmistatud, vaid restoranimenüüst tellitud.

Õnneks ei olnud sellist pisaraterohket lahkuminekut, nagu eelmisel Uluru reisil. Ehk siis - igal reisil omad plussid&miinused.

8. VEEBRUAR

Peale üürikest peatumist selles linnas sõit edasi - järgmise 10. päevase elamuse järele.

Sõidul lennujaama nägin parvede kaupa halle roosade kurgualustega&rohelisi kollaste kurgualustega papagoisid (täidavad siin nagu tuvi rolli&ennem papagoi, kui tuvi!) ning koerajalutajaid. Näiteks üks noor naine, kel kõhu peal beebikott&kummagi külje kõrval suur koer sörkis joosta. On tublisid inimesi, on.

Kuna Alice Springs`i vaatamisväärsustega tutvuda ei jõudnud, siis oli rõõm tutvuda lennujaamaga. See oli inimtühi&huvitavate väljapanekutega linna ajaloost, aborigeenide pildid, valgete elamaasumine, vanad autod - kuni moenurgani välja.

Lennureis Alice Springs`ist Perth`i  jättis kustumatu mulje. Istusime varuväljapääsu kohal, kus oli palju ruumi&stjuuardesside ekstratähelepanu. Lenduril oli jututuju, nii et kogu reisi vältel jagas ta informatsiooni, kus me oleme&kuidas ta lendab. Näiteks teavitas ta Uluru kohalt ülelendamisest&soovitas minna vasakpoolsetest akendest välja vaatama. Enamus seda kiiresti ka tegid&lennuk oleks nagu vajunud pisut viltu. Muidugi tuli mul pähe uitmõte - et kui kõik tormavad vasakule tiivale, kas lennuk kreeni ei kisu (see on küll teatavasti laeva või mõne muu veesõiduki külgkalle, aga nagu sobis siia)?! Võllanaljad...

Loen, kirjutan, vahel vaatan aknast välja - naudin&üle nii pika aja suudan püsida siin&praegu (Ahto aga traavib mööda lennukit ringi, vaatab välja kord siit&sealt, pildistab&vahel tuleb mulle õhinaga muljetama, mida näha on).

SEITSMENDAS TAEVAS!

No ja kohe pärast maandumist seik turvakontrollis - minu seljakott äratas tähelepanu (üldse juhtub seda minuga kogu aeg). Isegi teades, et ei vea tuli- ega külmrelvi, tõmbud ikka seesmiselt pisut krampi. Üks turvaleedi ei suuda kohe kuidagi koti sisemusest aru saada (kott muudkui sõidab edasi-tagasi)& kutsub teise appi. Teine näeb oma olemuselt naiselikum välja&saab kohe aru - kahtluse all olid mu uued tsiklisaapad! Siis nad naeravad mõlemad&kott saabastega liigub minu poole. Õnneks ei loetud neid lennureisile ohtlikuks! Huvitav, mis ma oleks võinud nendega küll korda saata - minna kontsaga pilooti ähvardama või?!

Perth`is hostelisse sisenedes jäi mulle kohe silma üks asi. Just täna mõtlesin kaalu peale& - siin see siis on.... Ei saa rahus mõeldagi, kui asi osutub reaalsuseks. Ja - number ongi see, mida kartsin... Riistapuu ise on suur&kolisev ning number püsib ekraanil väääga kaua. Ega see polegi mõeldud hostelielanike tarvis, vaid kottide kaalumiseks enne edasirändamist.

Kas see number ei võiks sealt tabloolt juba ära minna...

Perth`i kohta saan öelda samad sõnad - oleks ometi olnud siin rohkem aega, et omanäolise linnaga tutvuda. Aga kähku tehtud ost - 2 siiamikiisut ninapidi koos (soola-&pipratoos magnetiga!), jääb mulle seda linna meenutama! Nii, nüüd tassin lisaks tsiklisaabastele seljakotis ka soola-pipra topsikuid!

Sellel õhtul hosteli köögis tegime endile ise taevaliku õhtusöögi - nuudlisupp&oad tomatikastmes...

Kell 9.20 - minu Elu üks vürtsikamaid kogemusi. Valisin nuudlid, mille sildil on kirjas "hot&spicy", aga vist küll unustatud panna märge"X"! Issver - mitu korda vee juurde kallamist, saiatükikeste sissepudistamist ning lõpuks ohtra köögiviljamahla manustamisel sõin&nutsin.

Vaatlesin silmanurgast kõrvallaua noort&imepeenikest kutti, kes ei vaevunudki lauanõusid kasutama&sõi otse kastrulist ning - see oli tohutu! Suure pere pott! Vahel möödudes kiikasin ka potti, et palju veel (kui vaja liigsööjale arstiabi kutsuda). Lõpuks - põhi paistis! Siis - kraapis ta raasukesed ka kokku! Vaat`nii on mõne mehe isuga!

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME
1. PÄEV

Nii, nüüd see siis algab. Uus väljakutse Broome`ni.

Ahto sai juba hommikul vanalt tuurigiidilt (noorest peast võis olla paras playboy&ei saa siiani pidama!) palju tähelepanu&kõigi ees kiita - "interesting looking man!". Et kas ma ikka tean seda?! Vastasin, et olen täheldanud.

Giidinaljad jätkuvad. Üks tüdruk ütleb, et oskab bussi juhtida. Giid küsib, kus maalt ta pärit on. Saanud vastuse ütleb giid, et ega ikka ei oska küll - omal maal sõidab ju lausa vastassuuna vööndis!

Haa-haa&neid nalju muudkui tuleb!

Isegi Ahto ütleb (nii et pole minu tööalane kretinism), et reisiseltskonnas (nii eelmises, kui selles) on igal noorel neiul ees rasvakõhuke. Ime küll, kui neid pugusid poleks, kui põhitegevus on söömine. Virnade viisi kihilisi võileibasid, mille hammustamisel peab suu kõrvuni lahti ajama&kokku pannes pritsib ohtrat majoneesi-ketšupirohket täidist kahele poole laiali. Pärast söögikordi kohe poodi (vutt-vutt-vutt!) küpsiste&šokolaadi järele.

Reisi esimene sihtkoht on Nambung Rahvuspark Lääne-Austraalias, kus asub ebamaine Pinnacles Kõrb - millegipärast meenutab esmapilgul ilusat surnuaeda. Erkkollane kõrb, millel kummaliste kujudena paari-kolme meetri (mõned koguni 5 meetrit) kõrgused paekujust moodustised. Igaüks neist omanäoline&vaatamist väärt. Kaugel paistavad valgete tippudega mäed (see ei saa ju olla lumi?!). Olen lummatud&vaatan lausa suu lahti.

Edasi sõites loen raamatut, millest palju räägitakse&mis sellel põhjusel sai reisilektüüriks ostetud - "50 Halli Varjundit". Tütarlaps esiistmel vaatab tihti bussis ringi. Ühel korral jääb ta pilk peatuma mu raamatul, lai naeratus levib üle ta näo&ta teeb mulle vandemehelikult (pigem õelikult!) silma! Ta teab, mida ma loen (aga mina seda üllitist küll kellelegi ei soovita)!

Mmm, jalasirutuspausil mangoõlu! Kes oleks võinud arvata, et selline jook on olemas?! On ju mee-, kirsi-, sidruni jne õlut villitud. Mida kõike küll mangost ei saa! Ja kui magus see on! Sõbrad teavad, et ma õlut ei joo. Jälle kord kehtib reegel - ära iial ütle iial.

Järgmises peatuses teeme midagi minu jaoks enneolematut - liivasurfamist&liivaliblikat! Need mägede valged tipud, mida sai ekslikult lumeks peetud (haa-haa!), osutusid lumivalgeteks liivaluideteks. Kõik hullavad nagu lapsed. Edasi sõites on muidugi buss liiva täis&kõik kohad sügelevad riiete alla pugenud terakeste tõttu. Jälle imestan, et miks nii kuumal maal on bussis istmekatted pikakarvalisest villalaadsest moodustisest?!

Pisut tukun&kui silmad avan, on ümberringi lage väli - tühi, kuni silm ulatub, väljaarvatud üksikud eukalüptipuud mööda maad kasvamas. Teadupoolest on need puud väga vastupidavad kasvajad, kuigi oksad on neil nõrgad. Sellele piirkonnale on aga omane tugev tuul. Nii nad siis kasvavadki maa lähedal. Et kui otse taeva ei saa, siis kasvame kasvõi mööda maad!

Jutuvada bussis on valdavalt saksakeelne. Seda keelt kõnelevad inimesed on ise ka oma rohkusest hämmingus. Üks neist ütleb, et tundub, nagu Saksamaale pole kedagi järgi jäänud. Ja teine naljatab, et üks jäi küll sinna - see, kes teiste lahkumise järel tule ära kustutab!

Šveitslased on ka vist kõik reisil&ainult 1 jäi koju tulesid kustutama.

Küll on hea rääkida kodust Eestimaa keelt, nii et teised ööd ega mütsi aru ei saa!

Kui nüüd silma hakanud reisikaaslastest rääkima hakata, siis kohe jäi meelde Bruno. Bruno on meil igal pool, käed abivalmilt tööaldis kõhul (nagu kängurul!), kus aga annab midagi ühiskondlikku teha. Eks ta teeb heaks seda, et reisile asudes peaaegu pool tundi tema saabumist oodati. Ühtpidi naljakas, aga samas ka kohe kahju temast...

Tänase päeva seisuga on see siis juhtunud - kuupäeva ei tea, rääkimata nädalapäevadest...

Pärast tuli tahtmine arvutada - teel oldud 20 päeva&kalli koduni 25 ("tänu" lennukompanii vusserdamisele enne kodu 1 päev lisaks...).

Tänasest hakkan lugema ka päevi, mil punupatsid lahti teen. Otsustasin, et aeg soengumuutmiseks saabub pärast seda 10-päevast katsumust.

Patside lahtivõtmiseni 9 päeva!  

Aussie, 17

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
9. PÄEV

Täna siis otsustasin lõplikult, et hommikuti SAIA ENAM EI SÖÖ. See tüütab nii vaimselt, kui füüsiliselt - hommikust hommikusse. Kuigi - ega siis midagi söögiks järgi ei jäägi... Niisiis täna: klaas õunamahla&mõni lonks kohvi (seda viletsates tingimustes pestud vanas plastkruusis lahustuvat ollust...).

Ja teele - Kata Tjuta mäestikku - miljoneid aastaid seisnud 36 kuplitaolist punast moodustist üle 20 kilomeetrisel maa-alal. Palju Peasid?! Jah, selline nimetus tal ongi! Aborigeenide keeles seda see tähedabki!

Valley of the Winds - väärt jalutuskäik tuulte orus, kus vahel oli püstipüsimine&edasirühkimine päris võimatu. Nimi on tulnud päris asja eest.

Kummaliste nimetustega see päev jätkubki. Mürgi-&lihaküpsetus põõsas?! Beebikoti&-nätsu puu (hea teha kandekotti&beebidele hambavalu vastu nö esimene närimiskumm)?!

Ahto üritas kodumaale kirjutada. Aga tehnika ei teinud koostööd. Või kui vahel tegi - polnud levi (irwww...). Kirjutas aga korduvalt otsast peale&siis kadus kõik internetiavarustesse... Minu katsetused populariseerida vana iidset kommet - paber&pliiats - ei andnud tulemusi. Süvenesin siis raamatusse - las aga proovib veel&veel... Millalgi vaatan kõrvale&mis ma näen?! Kirjutabki sama teksti paberile! Naeru pikaks ajaks! Et pärast laseb siis lendu - uudised kirja teel?! Kes sellega teele tõttab?! Kas hüppab känguru, kiri taskus?! Lippab kaamel?! Või võtab papagoi selle noka vahele?!

Kuumus on üldse kõigile kuidagi imelikult mõjunud. Näiteks giid Ashley  seletab koera&dingo vahet: kui teeb "auh-auh-auh" = koer; kui "auuu" = siis dingo!

No ja siis veel see õhtune majavalik - sai seda ikka kaua&püüdlikult tehtud. Sai vaadatud maja allagi&sees kõik praodki. Pesa valmis, istusime pikast päevast puhkama&tegime mõned kohta jäädvustavad fotod. Ja mis siis selgus?! Meie hoolega valitud onnil EI OLNUD KATUST!!! Kõikide onnide seas oli tema ainuke - eriline! Ja lõppkokkuvõtteks - otsustasime ikka väljas magada. Putukate&usside olemasolule vaatamata.

Õhtul matkasime päikeseloojangut nautima&seejärel pimedas orienteerudes minek nö parimasse observatooriumisse - keset punast liiva&torkivaid põõsaid - miljonid tähed magamiskottide kohal. Giid ütleb veel enne uneaega, et mõned ööbivad 5 tärni hotellis, aga meil on see au - 5 miljonit tähte!

Mis sitikad need küll on, kes terve öö halastamatult hammustavad?! Südametud igatahes...

MTÜ KASS&POJAD NÄITUSEL

MTÜ KASS&POJAD inim-&kassilaste nädalavahetus möödus Kassikasvatajate Liidu FELIX rahvusvahelisel näitusel.
Osavõtjaid oli peale Eesti Lätist, Leedust, Soomest, Taanist, Venemaalt, Poolast, Saksamaalt... Nii et põhitöökeelteks olid vene, soome, inglise&mjau.
Näitusel said osaleda ka mõned kodukassid, seda muidugi eraldi kategoorias. Selleks pidi kassiomanik ise olema kassiklubi liige.
Meil ei olnudki kavas esinemispüünele pürgida. Pigem kiisudele Oma Kodu otsida. Uhked oleme aga küll - ikkagi esimesed nö krantskiisud sellisel peenel näitusel! Ema Nora koos tütrekestega Ida&Reti!
Kui Kristiine Spordihalli sisse astuti - siis kohe tervitas meie väljapanek&kiisupere saabujaid. Meie olimegi igati erilised - vastukaaluks kinnikaetud tõukassipuuridele&paljude lähedussegi tähtsate omanike poolt toolidest-pampudest ehitatud barrikaadidele (kus istus ära-puutu-kassi-näoga tegelane), võis meie kiisudega suhelda, neile pai teha - nad oleksid olnud nõus isegi koju kaasa minema!
Meil läks väga hästi. Müüsime ära kõik käpikud, suured mängukiisud&väiksed mänguhiired... Meid tuldi veel tänamagi, et meie südamega kootud soojad käpikud tõid näitusel võidukohti!
Loodame, et jäime kellelegi ka hinge&saame peatselt mõne kodupakkumise! Sest meie nurrikud on kallimatest kallimad! Igas mõttes!  

Liana Vahtra

MTÜ KASS&POJAD

 

Hoogsa hommiku hakatuseks!

Ajakirjas SPORT ilmus artikkel - HOOGSA HOMMIKU HAKATUSEKS. Niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi. Minu arvamus on siis selline. Jamie Oliveril teistsugune. Igatahes - kõigil on õigus! 
NB! Väga head paleoretseptid!
KAUNIST HOMMIKUT!

Pireti lugu

Ilus persoonilugu ajakirjas TIIU! Kes tahab, see saab kõigega hakkama! PIRET on erakordselt tubli! Kus ma seda tean?! Uuri artiklist järgi!

Aussie, 16

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
8. PÄEV 
Päikesetõus Ulurus&matk ümber Püha Mäe. Esimesed kilomeetrid on veel kärbsevabad - pole vist nii varajased ärkajad, nagu meie. Ja veel polnud nii tapvalt kuuma ka. Oh kaunis hetk, oh kesta veel!

Uluru&sõnu polegi vaja. Pildid räägivad enda eest...

Natuke tõrva ka. Igal pool ümber mäe on kõikvõimalikes keeltes sildid - MITTE RONIDA! Lisaks veel pikka juttu pühast maast&palved seda austada. Paljud ei saa sellest millegipärast aru. Ronivad, eriti asiaadid. Karjade kaupa.

Õnneks on mäelt allatulek tunduvalt äkilisem, kui tõus - mõnigi peab kasutama selleks tagumist pehmemat poolt. Andku Jumal mulle andeks, aga siinkohal ei saa ma küll jätta mõtlemata - paras.

Ja mis meil siis täna juhtus?! Illy (maotüdruk) kadus ära. Ei olnud teda ei bussimootori peal, ega laual mõnulemas. Giid kartis, et oli unustanud bussiukse lahti.

Otsida madu keset lõputut liiva&põõsaid... Ja kus tal silt küljes on, et tegemist on ohutu lemmikloomakesega?! Et leidmisel palun viia muretsevale omanikule?!

Õnneks oli see õnnelik õnnetus - Illy oli tundnud huvi mootorisisemuse vastu! Oli ennast sinna mässinud risti&rästi ning tukkus.

Õhtul tegi õnnelik peremees meile vahuveini välja!  Oli see vast pidu!

Aussie, 15

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
7. PÄEV

No ei suuda ma hommikul kell 5 süüa. Aga see on küll ainult minu „probleem“.

Hommikust-hommikusse vaatan tütarlapsi, kes söövad virnade viisi röstsaiu, pannes sinna vahele nii palju võid, maapähklikreemi&moose – et seda lausa pritsib kahele poole laiali. Samas, kui mina panen kahe viilu vahele söödikutest purgipõhja järelejäänud moositilga&pakin selle hilisemaks eineks kaasa. Et siis süüa seda teises-kolmandas jalasirutuspeatuses.

Ka nemad söövad igas peatuses&bussisõidu ajal – kommid, küpsised, kartulikrõpsud... Kus kohast nad neid saavad?! - Istme alt kastist! Igaüks on reisi algul kuskilt poest endale kastikese leidnud&täidab seda igal võimalusel hoolega. No ja - tühjendab sama usinasti.

Täna oligi esimeses peatuses suur rõõmuhõiskamine – bensujaama külmik sisaldas Kinder Surprise munasid (pärast meie edasisõitu - enam mitte)!!!

Sooja 32 C. Järjest kuumemaks läheb.

Giid kiidab jälle ennast. Et tema on täna Superman&jätab vahele kõik firma poolt ettenähtud igavamad peatused – ikka selleks, et jõuda kiiremini punase kivi juurde!

Varahommikul teeme kunstifotosid – ühel pool on taevas kuu&teisel pool päike.

Ahto leiab talle iseloomulikul moel keset mitte-midagi-maad täringu! Lõõbin, et veeretagu midagi ilusat. Tuligi 6! No mis muud see ikka tulla sai?!

Istudes oma kahe saiaviiluga kõnniteel, vaatasin tõtt kolmeosalise rekkaga, kus peal tervislikule toitumisele kutsuv reklaam (tore - mina siin oma valge saiaga...)...

Olin täna maovalves. Jalutasin madu. See nägi välja nii, et mina kõndisin&tema mõnules mässituna ümber minu. Kui tuli üleandmise kord, pigistas ennast nii tihedalt ümber mu käsivarre, et võttis pisut kõhedaks. Ja valus oli ka - selline hästipaigaldatud žguti tunne.

Sain täna pisut teada ka maotüdruku strateegiliste numbrite kohta. Pikkust on tal 2,2 m.

Kaalu osas on vastus suht lahtine: Pärdiga võrreldes naeruväärne, aga Haraldist tiba kergem – seega umbes 6-7 kg vahel.

Oleme kohal! Lõpuks ometi! Alustasime sõitu hommikul enne 6&Ulurus oleme õhtul 5. Sooja 42 C. Varjus. Ja giidi mõistes pole täna veel kuum päev...

PALYA – tere tulemast aborigeeni keeles!

Õhtul päikeseloojang Uluru vaatega&ööbimine tähistaeva all. Kuigi lõpuks on meil majakesed, keeldub sinna minemast isegi sakslanna, kes iga õhtu kritiseeris mugavuse puudumist (igal reisil on üks selline). Nüüd ta küll kardab madude äkkrünnakut, hiidämblikke, mürgikonnasid... Ja seda kõvahäälselt...

Head ööd&tänan kohalejõudmise eest!
Muideks - TÄNAN - sellist sõna aborigeeni keeles pole.  See on ju siililegi selge, et igaüks aitab igaüht – Sina mulle&mina Sulle! 

Aussie, 14

SEBASTIAN ELAB MÜTSI SEES!

Vahepeal ma jutustan ühe loo – muinasjutu väikesest vombatist!

Tegelikult sattus sellise toreda pealkirjaga lasteraamat mulle kätte ühes Austraalia väikelinna antikvariaadis&ma ei suutnud seda kuidagi käest panna. Muudkui lugesin&lugesin - kuidas väike vombat mütsi sees elab. Kujutasin pilti endale ette ka&härdumuspisarad olid kerged tulema. 

Hiljem nägin kujutluspildile sarnaseid väikseid teelt päästetud vombateid turvakodudes üles kasvamas. Head&abivalmid inimesed ei ole maailmast otsa saanud.

Sebastian elab mütsi sees. See on pruun villane müts. Sebastian on roosa pehmeis ebemeis vombat. Ta ei jää alatiseks roosaks&udusuliseks. Müts ei jää alatiseks talle piisavalt suureks.

Sebastian pole alati mütsi sees elanud. Ta elas soojas pimedas kohas. See oli tema ema tasku.

Sebastian tunneb ennast mütsi sees turvaliselt. See on tema ümber soe&pehme, just nagu tema ema tasku. Sebastiani ema sai surma autoteel. Aga tema lamas kaitstult taskus.

Sebastian oli väga ehmunud, kui avastas end olevat väga, väga näljane. Samuti hakkas tal külm. Õnneks Sebastian leiti, kui ta veel vaevu suutis sooja hoida.

Kiiresti otsiti talle kuumaveepudel. Samuti leiti talle tema müts. Edasi läks kõik hästi.

Vahetevahel Sebastian lahkub oma mütsist, et ümbrust uudistada. Ta ei oska veel sirgelt kõndida. Ta vänderdab palju&siis potsatab kõhuli ning peab edasi liikuma roomates.

Üpris pea ta leitakse. Ta pannakse tagasi tema mütsi sisse&tal on tema soe pudel.

Taskus on soe&niiske - just nii, nagu on hea Sebastiani nahale. Teda peab hõõruma õliga, nii et ta nahk ei kuivaks&kestendaks. Vahel ta naudib seda - aga mitte siis, kui inimlaste käed on külmad. Käed olgu ikka mõnusalt soojad.

Vahel tuleb Sebastiani pruun müts vahetada halli vastu. Me ei ütle talle, miks. Aga kui pruun müts on jälle kuiv, saab Sebastian selle tagasi&on väga õnnelik.

Iga päevaga kasvab Sebastian pisut suuremaks&tugevamaks. Nüüd on tal 4 teravat hammast&vahel talle meeldib neid proovida.

Tal on ka tugevad teravad küünised&ühel päeval ta kasutab neid endale uru kaevamiseks. Aga praegu on need just õiged enda sügamiseks.

Sebastiani silmad on väikesed&tumedad ning tema kõrvad on suured&roosad. Tema nina on pehme&täpiline.

Kui ta suureks kasvab, siis tema silmad, kõrvad&nina aitavad tal leida öösel põõsaste vahel üles kodutee. Sest siis ta elab nii, nagu ühele suurele vombatile kohane. Aga ta võib ikkagi armastada oma mütsi.

Mis Sina arvad?!

Aussie, 13

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
6. PÄEV 
Enneolematu hommik – igas mõttes. Ärkan korraks&mõtlen, kas magada veel pisut. Igaks juhuks pistan pea magamiskotist välja. Päike särab (muidugi on kohe platsis ka seda varjutavad kärbsed). Olen üksi keset tühjasid magamiskotte laagriplastil! Õnneks näen kauguses duširuumi juures paari kuju&buss on ka alles. Mind polegi siia karupepusse (sry) maha jäetud! Milline kergendus!
Uskumatu, et ma magasin nagu karu talveunes – mina, kellel pole Unematiga just kõige sõbralikumad suhted. Siin - tolmus, higis&kõval pinnal magasin. Vaat`mis tähendab lemmikkoht&mälestused!

Ruttan teistele järele. Hommikukohvi aega ei saa küll maha magada.
Jälle kord pean tänama oma soengumeistrit! Selgub, et lisaks praktilisusele, mugavusele&üleüldisele tähelepanule on Maarja Punupatsid (https://www.facebook.com/MaarjaPunupatsid/?fref=ts) asendamatud ka kärbeste laialipeletamiseks! Näiteks kui ühes käes on hommikukohvitass&teises röstisai! Teen aga patsidega tuult&kärbseid langeb nagu loogu! Ega muidu ei saakski suhu midagi muud peale kärbeste. Öääk.

Tänane päev algab Dingo Fence`ga – 5600 km dingotõkke aeda?! Maailma pikim tara küll, aga kuidas see tarka&kaevamisoskustega looma peab?!
Mulle tundub see sama „suurepäraste“ mõtete seeriast nagu:
raudtee läbi kogu Austraalia;
inimeste ümberasustamine üle kogu maa, vaatamata vee&viljaka maapinnase puudumisele;
aborigeenilaste „päästmine“ nende vanemate&kultuuri käest…
Kuidas oli nende kirgast värvi kriitidega karbis?! Et kõik nagu ei ole…

Selle päeva eesmärk on Coober Pedy. Linn, kus elab 3000 inimest&nad kõik on maa all. Nende kõikide Elu moto on - opaal. 70% maailma kallitest kivikestest tuleb just siit.
“White Men Holes“ – just selline nimetus tuli aborigeenidelt valgete segasele tegevusele. Põlisrahvas ei saanud aru, miks valged mehed teevad neid auke?! Kuid kodud tuli luua kohta, kus oli lootust midagi välja kaevata! Ja samas õigustas selline Elu hakkamasaamist kuumas kliimas. Linna ennast pole näha. Ainult kui üle mäenõlvade jalutada, siis näeb paljusid roosasid korstnaid - järelikult kuskil jalge all maasügavuses on kellegi kodu.

Opaalide ilu võtab ikka jalust nõrgaks&mõistusest lagedaks küll! Ja see Elu maa all! Tahan – teen mäeseina riiuli või kapi, aga tahan – teen juurde lisatoa! Äkki leiab mõne kivikesegi?! Naabrile, muidugi, ei ütle. Ja nii kostubki siit&sealt – toks, toks, toks!
Kohalik giid on kah tore. Vuristab teksti ette&siis esimest korda hinge tõmmates küsib: „Kas teil küsimusi on?! Ei ole?! Siis ma olen teile kõik suurepäraselt ära seletanud!“ Ja juba ta kadunud ongi (suure tõenäosusega läks kivikesi otsima).
Ega ma temast väga puudust tunnegi. Kividest ka mitte. Lähen hoopis loomade turvakodu vaatama.

Kängurute turvakodu meenutab kodust kiisude aitamist. Pisikesed beebid on jäänud üksi pärast emme&auto kokkupõrget. Neid ennast päästab kaitsev tasku. Aga mitte kauaks. Kui 2 päeva jooksul abi ei saa...
Väikesel Markusel vedas - ta oli teelt hoolivate inimeste poolt turvakodusse toimetatud, inkubaatoris üles poputatud, sai mitu korda päevas sooja piimakest&siis kanti teda kotikesega kaasas. Juba oli ta nii tugev, et näitas meile ette oma esimesi kängurusamme (nunnumeeter on väga põhjas)!

Ahto leidis tükikese opaali! Asjas kindlad olemiseks küsisime giidilt&mõnelt opaalimüüjalt üle. Opaal mis opaal! Küll rohkem suveniirilise väärtusega, aga ikkagi&oma!

Õhtu lõpetuseks külastasime maa-alust baari (joo ennast või maa alla), kus terve oma Elu kivikesi otsiv baarman tõi meile näha oma 2 leidu. Ja „millegipärast“ kahvatus, nähes Ahto leitut. Küsis kohe mitu korda üle, et kas tõesti lihtsalt jalutasid&leidsid?! Sai kogemata kombel ühe inimese tuju ära rikutud…

See öö siis magame maa all – meil on oma punker!

 

Aussie, 12

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
5. PÄEV 
Külmast võetud, aga vaatest lummatud sõidame edasi, bussis täiest kõrist koos lauldes – Waltzing Matilda! Eestlane, hiinlane, austerlane, inglane, sakslane&põline austraallasest giid (kes küll näeb välja nagu põhjamaa poiss oma heledate lokkidega&helesiniste silmadega).  
"Waltzing Matilda" on Austraalia tuntum ballaad&paljud peavad seda riigi mitteametlikuks hümniks. Laulu pealkiri ajas mind alguses segadusse&sain asjast ikka hoopis omamoodi aru. Tegelikult tähendab Austraalia slängis „waltzing“ = jalgsi (saadud Saksa keelsest auf der Walz). Aga "matilda" = kompsuke Eluks hädavajalike asjadega, mis ripub rännumehel selja peal.

Ja triibuline reis, nagu liiklusreguleerija sau. Algab sõit mägedes, orgudes&jõesängides. Ikka üles-alla&paremale-vasakule. Südameid on bussis nii häid kui halbu.
Giidi juhitool hüppab hirmuäratavalt vedrude karjudes peaaegu et bussilaeni&jälle tagasi. Tema pea taevasinises karikakardega rätikus käib aga paremale-vasakule muusikarütmi saatel. Ja lõbus tuju ongi garanteeritud – isegi nendel, kel süda väääga paha.

Hullult palav on. Aga tühja sellest. Mida peatus edasi – seda rohkem on kärbseid. Ja need panevad kätega vehkima, närvilisi liigutusi tegema&kõnnivad väljakutsuvalt meie söökide peal.

Külastame üht omapärast kunstnikku. Nii tööde, välimuse, kui mõttemaailma poolest. Talc Ale Lundhurst`is – kunstnik, kes meenutab mulle nii väga kodumaist Seaküla Simpsonit. Kui ei usu – vaata ise (1. pildil austraallane, 2. pildil Simpson koos rännumees Ahtoga)!

Üht Austraalia „nähtust“ (ei teagi kohe, kuidas seda asja nimetada) peab kindlasti meenutama - The Ghan Train (The Afghan Express`i lühendatud nimi). Pisut nagu pilkega pooleks hakati rongi kutsuma afgaani kaameliajajate järgi. Kunagi tulid vastupidavad sisserändajad, kes ainukesena suutsid sooritada suurel sisemaal&karmides tingimustes transporti. Kaamelid vedasid inimesi&kaupu 6 kilomeetrise tunnikiirusega. Kui raudtee valmis sai&kaameleid enam ei vajatud, lasti loomad loodusesse. Täna hulguvad kaamelite järeltulijad maa keskosas vabalt ringi (osad neist peavad küll töötama turistide heaks - et need saaksid kaameliga ratsutada).
Kunagi ammu kuuldi, et ameeriklastel valmis oma raudtee, 1869 aastal. Austraallased unistasid samast - vaatamata karmile maastikule (kaljud, liiva-&kivikõrbed)&ilmastikutingimustele (kuumus, liivatormid&vihmahood). Suur eeskuju ees, alustati 1878 aastal ehitamist. Raudtee läbi suure kontinendi...
Esimese 100 kilomeetri rajamiseks kulus 2,5 aastat. Suvine temperatuur tõusis üle +50 kraadi. Tööriistad olid algelised, abiks hobused&kaamelid.
Rongi rööpast väljajooks oli täiesti tavaline asi. Pärast liivatorme puhastati raudteed kilomeetrite kaupa liivahangedest, mis olid tihti mitme meetri kõrgused. Tehti puhtaks& - siis tuli uus liivatorm...
Kui polnud liiva, oli vesi. Tugevad vihmahood keerasid rööpad kõveraks&pühkisid minema kuude kaupa higi&vaevaga tehtu.
On legende, kus edasise raudtee minemavoolu tõttu käib vedurijuht metsas jahil, et oma nälgivaid reisijaid toita. Aastaid hiljem toovad&viskavad lennukid rongis lõksus olevatele inimestele toitu alla.
Vihmade järel, kui kõik kattub rohelusega, saabuvad hirmsuured rändrohutirtsude parved. Kuna siis on rööpad otsa saanud putukatest libedad, kutsutakse appi lisavedur, kes rongi tagant lükkab.
Siis veel arvukad rotid&igasugused kahjurid. No ja lõpuks - ehituseks ettenähtud raha sai otsa...
Raudtee kavandati esialgsest lühem - kuni Alice Springsini. The Ghan saabus linna 1929 aastal (uus osa&kõrgtehnoloogilist raudteed siiski tuli – Darwinisse 2003 aastal).

Nägime ka olulist verstaposti Austraalia telegraafi ajaloos - Overland Telegraph Line. See on 3200 km telegraafiliini, mis ühendas Darwinit Põhja Territooriumil Port Augustaga Lõuna-Austraalias. Loomine lõpetati 1872. aastal. Hiljem valmis veel lisajupike (!) Lääne-Austraaliaga 1877 aastal.

Sõitsime Oodnadatta Track`il - umbes 620 km (385 miili) maanteed Lõuna-Austraalias, mis järgib traditsioonilist aborigeenide kaubateed. Sellele teele jäävad ka Austraalia suurim soolajärv  Eyre& minu üks lemmikuid William Creek.

Lake Eyre (ametlik nimi Kati Thanda-Lake Eyre) asub Austraalia madalamas punktis, umbes 15 m (49 jalga) allpool merepinda. Nii kaugele, kui silm ulatub – ainult sool. Silmad jooksevad vett&neid avada on valus – sool sillerdab nii tugevalt. Pealmine pind valge&jalajälgedes roosakas. Kõnnid nagu Jeesuslaps üle järve.    

Ja siis jõudsime minu lemmikkohta! Linna, mille rahvaarv on 6! Koosneb see ühest tänavast, millel üksteise kõrval tihedas  reas motell, pubi, lennukilaenutus, autoparandus&bensiinijaam. Õhtuti valgustab linna 2 tänavalaternat.
William Creek on täpselt samasugune, nagu aastaid tagasi. Leidsin kõrtsi laest ka tuttava kroonise. Selle, mis me sõbranna Airega sinna panime.
See on kahtlemata väga vinge kõrts keset mitte-kui-midagi! Kui ta ei asuks nii kaugel, siis soovitaksin soojalt kõigil sealt läbi astuda!
William Creeki saabumise auks panin üle pika aja kleidi selga! Keset kõrbe kleidiga! Ja kui palju komplimente! No kõik algas juba enne seda. Kaasreisijad on üllatunud mu vanuse üle. Sain aga maksimumiks 35! 
Üks nali ka seose nö õhtuse üleslöömisega. Sättisin bussis pesu kuivama, kui tuli hiina poiss&ütles midagi seotud „beautiful“`ga. On päevade kaupa vaadatud paremale&vasakule, ahhetatud&ohhetatud – kohe tuleb vastus „yes, so nice view!“ Siis aga jäin mõtlema, et mida ta nüüd bussiaknast nägi. Igaks juhuks vaatasin aknast välja&seejärel palusin tal korrata. Selgus, et kaunidus käis sellel korral mu välimuse kohta. Jah, kleidiga kedagi kõrbes pole…

Jumal küll – kui palju kärbseid. Kõik vehivad kätega nagu vurrkannud. Giid Ash soovitab meil aga momenti nautida – pole neid nii palju veel midagi?! See olla alles algus...
Kärbsed panevad siin pähe väga huvitavaid mõtteid. 7 aastat tagasi, kui olime Airega William Creekis, öeldi meile, et „the population is 6!“ Ja nii on see siiani?! Pole sündinud, lahkunud, surnud?! Kas on nii, et kui ka oleks – nimetada neid ei sünni?! Sest – see on ju selle koha ellujäämisreklaam&kohalepeibutus?!
Küsisin Ashilt, et kes küll tahavad elada keset tühja kõrbe, kus pole peale kärbeste (neid on siin tõesti palju) mitte midagi?! Kurb vastus – ainult need, kes on siin sündinud, või kellel pole valikuid...

Baariuksest sisseastudes kõlab laul „Some dance to remember, some dance to forget...„ - Hotel California. Kuidas saab see olla võimalik, et nii eelmisel reisil, kui ka sellel kõlab just siin see laul?! Ja just siis, kui uksest sisse astud?!

Sel ööl me suurendasime võimsalt linna inimeste arvu oma ööbimisega seal! Ja loomulikult ka pubi sissetulekut...

Teel pubist nö koju – punasele liivale laotatud magamiskotti – saatis mind truult dingot meenutav koerake…

Aussie, 11

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
4. PÄEV
Teel on tore olla! - ütleks mu koju jäänud sõbranna Annikki. Kuigi igapäevane asjade kokku-lahti pakkimine küll ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka. Siiski üritan tema kuldseid sõnu just sellistes situatsioonides meenutada – oi, aga nii ongi! Tore on ju liikuda millegi uue poole!

"Should I stay, or should I go?!" - tore laul päeva&reisi alustuseks. Giid kohe teab, mida varajasel hommikutunnil üürgama panna!

Meie giid Ashley (tegu on, muideks, mehise mehega) kohe väärib kirjapanekut. Paljudes huvitavates aspektides.

Kui eelmisel giidil olid väiksed käed (mida ta süüdlaslikult peitis), siis sellel on rahutud käed (muudkui aga sätib oma kiharaid kõrva taha, kontrollib patsi olemasolu, silitab habet). Hmmm... Millal küll olen hakanud inimeste käsi vaatama?!

Selle giidi juurde peaks saatma inimesi psühholoogilistele kursustele – kuidas endast  hästi arvata.

"Im so ossum!"  

"Ill show You...!"

"Ill bring You...!"

"Im superman&make the best barbeque for you!"

Lühidalt – ta annab meile kogu aeg teada, et tänu temale peatume me kaunimates kohtades, näeme hingematvamaid vaateid, sööme parimat toitu&joome parimat jooki!

„Eks ole, ma olen jälle võrratu?!!!“

Wilpena Pound Resort – ah et jälle siin tagasi! Meenub ammukäidud kord&kui-krd-külm siis oli. Praegu on palav. Väga palav.

Kuulame aga tarkasid lugusid aborigeeniinimeste Elust.

Mulle meeldib aborigeeni tõde: ei ole üht jumalat, sest kõik on jumalad – naine, mees, loomad, puud, vesi... Ja kõik siin maailmas toimub kooskõlas teistega. Mees ei ole tähtsam kui naine. On asju, mida teab vaid naine&on asju mida teab vaid mees. Tähtis on, et nad oleksid koos!

80% toidust on naiste hangitud – seetõttu on aborigeenimeestel ka suur austus naiste vastu. Vahel&vanasti juhtus ka seda, et naine vihastas (ju siis sai mõni mees seatembuga hakkama) – seetõttu saadeti alati üks mees enne teisi toitu maitsema. Kui ta ellu jäi, julgesid ka teised sööma tulla. Kui ei, läks järgmine mees teise naise toitu mekkima!

Ja loomadest. Kits pole nii tark loom, nagu seda on känguru. Känguru joob vett&puhkab seejärel. Las vesi täidab organismi&puhastab seda. Kits aga hakkab peale veejoomist kohe ringi trallima – oh kui tore, ma sain vett! Ja nii on tal varsti jälle janu. Tehkem oma järeldused...

Kui jutt juba loomadele läks, siis vajab tähelepanu üks tore tegelane  – giidi lemmikloomake Illy. Tore amet, kui saab oma lemmiku tööle kaasa võtta. Sõidu ajal magab sõbrake kastis mootori peal, õhtul on aga meie seltsis. Sõna otseses mõttes – madu laua peal! Piilub kaardimängijate kaarte (mine Sa tea, kas ütleb peremehele ettegi?!), mässib ennast hea vibratsiooniga laulu kuuldes kõlari ümber&miilustab niisama igaühega. Ja miilustada talle meeldib! Selline edev&pailembene tüdruk!

Vahel läheb Illyl kõht tühjaks ka. See täitub iga kahe nädala tagant kahe surnud rotiga. Neid müüakse sügavkülmutatult lemmikloomapoes, nii et peremees ei pea ise rotte taga ajama&maha nottima.

Öö magamiskotis tähistaeva all. Kõik ümberringi sahiseb&liigub. Nii et magama saab minusugune jääda ainult oma tähistaevatäpilise plekk-kruusiga - kus toores vein sees. Ärkad vahel üles&mõtled, mis kell on, paotad pisut kotiservakest – ikka tähed&täiskuu. Järelikult saab veel soojas pesas mõnuleda.

Varahommikul kell 5 selgub tõde, kui külm väljaspool magamiskotti on  - väääga külm...

Miks kari inimesi tõuseb vabatahtlikult soojast kotist jääkülma hommikusse – eks ikka võrratu päikesetõusu pärast! Võrratu vaatega algab reisi 5. päev!