Aussie, 14

SEBASTIAN ELAB MÜTSI SEES!

Vahepeal ma jutustan ühe loo – muinasjutu väikesest vombatist!

Tegelikult sattus sellise toreda pealkirjaga lasteraamat mulle kätte ühes Austraalia väikelinna antikvariaadis&ma ei suutnud seda kuidagi käest panna. Muudkui lugesin&lugesin - kuidas väike vombat mütsi sees elab. Kujutasin pilti endale ette ka&härdumuspisarad olid kerged tulema. 

Hiljem nägin kujutluspildile sarnaseid väikseid teelt päästetud vombateid turvakodudes üles kasvamas. Head&abivalmid inimesed ei ole maailmast otsa saanud.

Sebastian elab mütsi sees. See on pruun villane müts. Sebastian on roosa pehmeis ebemeis vombat. Ta ei jää alatiseks roosaks&udusuliseks. Müts ei jää alatiseks talle piisavalt suureks.

Sebastian pole alati mütsi sees elanud. Ta elas soojas pimedas kohas. See oli tema ema tasku.

Sebastian tunneb ennast mütsi sees turvaliselt. See on tema ümber soe&pehme, just nagu tema ema tasku. Sebastiani ema sai surma autoteel. Aga tema lamas kaitstult taskus.

Sebastian oli väga ehmunud, kui avastas end olevat väga, väga näljane. Samuti hakkas tal külm. Õnneks Sebastian leiti, kui ta veel vaevu suutis sooja hoida.

Kiiresti otsiti talle kuumaveepudel. Samuti leiti talle tema müts. Edasi läks kõik hästi.

Vahetevahel Sebastian lahkub oma mütsist, et ümbrust uudistada. Ta ei oska veel sirgelt kõndida. Ta vänderdab palju&siis potsatab kõhuli ning peab edasi liikuma roomates.

Üpris pea ta leitakse. Ta pannakse tagasi tema mütsi sisse&tal on tema soe pudel.

Taskus on soe&niiske - just nii, nagu on hea Sebastiani nahale. Teda peab hõõruma õliga, nii et ta nahk ei kuivaks&kestendaks. Vahel ta naudib seda - aga mitte siis, kui inimlaste käed on külmad. Käed olgu ikka mõnusalt soojad.

Vahel tuleb Sebastiani pruun müts vahetada halli vastu. Me ei ütle talle, miks. Aga kui pruun müts on jälle kuiv, saab Sebastian selle tagasi&on väga õnnelik.

Iga päevaga kasvab Sebastian pisut suuremaks&tugevamaks. Nüüd on tal 4 teravat hammast&vahel talle meeldib neid proovida.

Tal on ka tugevad teravad küünised&ühel päeval ta kasutab neid endale uru kaevamiseks. Aga praegu on need just õiged enda sügamiseks.

Sebastiani silmad on väikesed&tumedad ning tema kõrvad on suured&roosad. Tema nina on pehme&täpiline.

Kui ta suureks kasvab, siis tema silmad, kõrvad&nina aitavad tal leida öösel põõsaste vahel üles kodutee. Sest siis ta elab nii, nagu ühele suurele vombatile kohane. Aga ta võib ikkagi armastada oma mütsi.

Mis Sina arvad?!