5. PÄEV
Külmast võetud, aga vaatest lummatud sõidame edasi, bussis täiest kõrist koos lauldes – Waltzing Matilda! Eestlane, hiinlane, austerlane, inglane, sakslane&põline austraallasest giid (kes küll näeb välja nagu põhjamaa poiss oma heledate lokkidega&helesiniste silmadega).
"Waltzing Matilda" on Austraalia tuntum ballaad&paljud peavad seda riigi mitteametlikuks hümniks. Laulu pealkiri ajas mind alguses segadusse&sain asjast ikka hoopis omamoodi aru. Tegelikult tähendab Austraalia slängis „waltzing“ = jalgsi (saadud Saksa keelsest auf der Walz). Aga "matilda" = kompsuke Eluks hädavajalike asjadega, mis ripub rännumehel selja peal.
Ja triibuline reis, nagu liiklusreguleerija sau. Algab sõit mägedes, orgudes&jõesängides. Ikka üles-alla&paremale-vasakule. Südameid on bussis nii häid kui halbu.
Giidi juhitool hüppab hirmuäratavalt vedrude karjudes peaaegu et bussilaeni&jälle tagasi. Tema pea taevasinises karikakardega rätikus käib aga paremale-vasakule muusikarütmi saatel. Ja lõbus tuju ongi garanteeritud – isegi nendel, kel süda väääga paha.
Hullult palav on. Aga tühja sellest. Mida peatus edasi – seda rohkem on kärbseid. Ja need panevad kätega vehkima, närvilisi liigutusi tegema&kõnnivad väljakutsuvalt meie söökide peal.
Külastame üht omapärast kunstnikku. Nii tööde, välimuse, kui mõttemaailma poolest. Talc Ale Lundhurst`is – kunstnik, kes meenutab mulle nii väga kodumaist Seaküla Simpsonit. Kui ei usu – vaata ise (1. pildil austraallane, 2. pildil Simpson koos rännumees Ahtoga)!
Üht Austraalia „nähtust“ (ei teagi kohe, kuidas seda asja nimetada) peab kindlasti meenutama - The Ghan Train (The Afghan Express`i lühendatud nimi). Pisut nagu pilkega pooleks hakati rongi kutsuma afgaani kaameliajajate järgi. Kunagi tulid vastupidavad sisserändajad, kes ainukesena suutsid sooritada suurel sisemaal&karmides tingimustes transporti. Kaamelid vedasid inimesi&kaupu 6 kilomeetrise tunnikiirusega. Kui raudtee valmis sai&kaameleid enam ei vajatud, lasti loomad loodusesse. Täna hulguvad kaamelite järeltulijad maa keskosas vabalt ringi (osad neist peavad küll töötama turistide heaks - et need saaksid kaameliga ratsutada).
Kunagi ammu kuuldi, et ameeriklastel valmis oma raudtee, 1869 aastal. Austraallased unistasid samast - vaatamata karmile maastikule (kaljud, liiva-&kivikõrbed)&ilmastikutingimustele (kuumus, liivatormid&vihmahood). Suur eeskuju ees, alustati 1878 aastal ehitamist. Raudtee läbi suure kontinendi...
Esimese 100 kilomeetri rajamiseks kulus 2,5 aastat. Suvine temperatuur tõusis üle +50 kraadi. Tööriistad olid algelised, abiks hobused&kaamelid.
Rongi rööpast väljajooks oli täiesti tavaline asi. Pärast liivatorme puhastati raudteed kilomeetrite kaupa liivahangedest, mis olid tihti mitme meetri kõrgused. Tehti puhtaks& - siis tuli uus liivatorm...
Kui polnud liiva, oli vesi. Tugevad vihmahood keerasid rööpad kõveraks&pühkisid minema kuude kaupa higi&vaevaga tehtu.
On legende, kus edasise raudtee minemavoolu tõttu käib vedurijuht metsas jahil, et oma nälgivaid reisijaid toita. Aastaid hiljem toovad&viskavad lennukid rongis lõksus olevatele inimestele toitu alla.
Vihmade järel, kui kõik kattub rohelusega, saabuvad hirmsuured rändrohutirtsude parved. Kuna siis on rööpad otsa saanud putukatest libedad, kutsutakse appi lisavedur, kes rongi tagant lükkab.
Siis veel arvukad rotid&igasugused kahjurid. No ja lõpuks - ehituseks ettenähtud raha sai otsa...
Raudtee kavandati esialgsest lühem - kuni Alice Springsini. The Ghan saabus linna 1929 aastal (uus osa&kõrgtehnoloogilist raudteed siiski tuli – Darwinisse 2003 aastal).
Nägime ka olulist verstaposti Austraalia telegraafi ajaloos - Overland Telegraph Line. See on 3200 km telegraafiliini, mis ühendas Darwinit Põhja Territooriumil Port Augustaga Lõuna-Austraalias. Loomine lõpetati 1872. aastal. Hiljem valmis veel lisajupike (!) Lääne-Austraaliaga 1877 aastal.
Sõitsime Oodnadatta Track`il - umbes 620 km (385 miili) maanteed Lõuna-Austraalias, mis järgib traditsioonilist aborigeenide kaubateed. Sellele teele jäävad ka Austraalia suurim soolajärv Eyre& minu üks lemmikuid William Creek.
Lake Eyre (ametlik nimi Kati Thanda-Lake Eyre) asub Austraalia madalamas punktis, umbes 15 m (49 jalga) allpool merepinda. Nii kaugele, kui silm ulatub – ainult sool. Silmad jooksevad vett&neid avada on valus – sool sillerdab nii tugevalt. Pealmine pind valge&jalajälgedes roosakas. Kõnnid nagu Jeesuslaps üle järve.
Ja siis jõudsime minu lemmikkohta! Linna, mille rahvaarv on 6! Koosneb see ühest tänavast, millel üksteise kõrval tihedas reas motell, pubi, lennukilaenutus, autoparandus&bensiinijaam. Õhtuti valgustab linna 2 tänavalaternat.
William Creek on täpselt samasugune, nagu aastaid tagasi. Leidsin kõrtsi laest ka tuttava kroonise. Selle, mis me sõbranna Airega sinna panime.
See on kahtlemata väga vinge kõrts keset mitte-kui-midagi! Kui ta ei asuks nii kaugel, siis soovitaksin soojalt kõigil sealt läbi astuda!
William Creeki saabumise auks panin üle pika aja kleidi selga! Keset kõrbe kleidiga! Ja kui palju komplimente! No kõik algas juba enne seda. Kaasreisijad on üllatunud mu vanuse üle. Sain aga maksimumiks 35!
Üks nali ka seose nö õhtuse üleslöömisega. Sättisin bussis pesu kuivama, kui tuli hiina poiss&ütles midagi seotud „beautiful“`ga. On päevade kaupa vaadatud paremale&vasakule, ahhetatud&ohhetatud – kohe tuleb vastus „yes, so nice view!“ Siis aga jäin mõtlema, et mida ta nüüd bussiaknast nägi. Igaks juhuks vaatasin aknast välja&seejärel palusin tal korrata. Selgus, et kaunidus käis sellel korral mu välimuse kohta. Jah, kleidiga kedagi kõrbes pole…
Jumal küll – kui palju kärbseid. Kõik vehivad kätega nagu vurrkannud. Giid Ash soovitab meil aga momenti nautida – pole neid nii palju veel midagi?! See olla alles algus...
Kärbsed panevad siin pähe väga huvitavaid mõtteid. 7 aastat tagasi, kui olime Airega William Creekis, öeldi meile, et „the population is 6!“ Ja nii on see siiani?! Pole sündinud, lahkunud, surnud?! Kas on nii, et kui ka oleks – nimetada neid ei sünni?! Sest – see on ju selle koha ellujäämisreklaam&kohalepeibutus?!
Küsisin Ashilt, et kes küll tahavad elada keset tühja kõrbe, kus pole peale kärbeste (neid on siin tõesti palju) mitte midagi?! Kurb vastus – ainult need, kes on siin sündinud, või kellel pole valikuid...
Baariuksest sisseastudes kõlab laul „Some dance to remember, some dance to forget...„ - Hotel California. Kuidas saab see olla võimalik, et nii eelmisel reisil, kui ka sellel kõlab just siin see laul?! Ja just siis, kui uksest sisse astud?!
Sel ööl me suurendasime võimsalt linna inimeste arvu oma ööbimisega seal! Ja loomulikult ka pubi sissetulekut...
Teel pubist nö koju – punasele liivale laotatud magamiskotti – saatis mind truult dingot meenutav koerake…
No comments:
Post a Comment