Aussie, 27

TASMAANIA 3
HOBART - MONA
Täna hommikul nägime Jumalat – peaaegu! Nägime vähemalt tema auto ära! Järelikult - Jumal oli lähedal! Nii kõva mees on, et kuigi tal on olemas privaatparkimiskoht sildiga "God"&sõbrale "God Mistress", pargib ta oma suure limusiini kahe invaliidikoha v a h e l e, võttes sellega kahelt inimeselt võimaluse muuseumi vahetusse lähedusse saada.

Mis see Mona on?! See on vana&uue kunsti muuseum (Museum of Old and New Art), mis ilutseb olla aastast 2011. Tegemist on suurima erakapitalil loodud muuseumiga Austraalias. Kollektsioon on pärit David Walsh`i erakogust.

Kes on David Walsh?! Tema on Tasmaania miljonär, matemaatik&kunstikoguja, kes tegi kunagi miljoneid algoritme, et võita kasiinodes&kihlveokontorites. Walsh ise nimetab oma muuseumi ilmalikuks templiks&õõnestavaks täiskasvanute Disneyland`iks.

(kui Sa millegipärast soovid lugeda midagi väga vastuolulist, ehk siis David Walsh`i kohta: https://translate.google.ee/translate?hl=et&sl=en&u=http://www.newyorker.com/magazine/2013/01/21/tasmanian-devil&prev=search 
… aga ettevaatust) 

Minu jaoks on lõbustuspargist asi kaugel. Sissepääs on meelega tehtud nii vähe silmapaistvaks, et rahvas jookseb mööda suurt maa-ala ringi – kus siin see muuseum on?! Ukseava on täiesti tähistamata – tühja sellest avatud päevade-&aja infost, otsi enne kuskilt ise! Ümberringi on sünteetilised tenniseväljakud&palju minu jaoks (vabandust) vana kolu.

Kui tavaliselt kulgevad muuseumid maa peal&saad tõusta üha kõrgemale&kõrgemale (olles kunstist kantud), siis siin on sihilikult tahetud teisugust tunnet. Vestibüülist hakkab laskuma 17 meetri sügavusele  keerdtrepp, mis lõpeb katedraali moodi keldris. Muuseum on jaotatud kolmetasemeliseks suureks labürindiks. Hämarad, põhjatu sügavuse&kõrgusega kõledad kaljuseinad. Taotluslikult puuduvad aknad, siin-seal vaid plinkivad hiigelekraanid. Muusika kriibib ajudes&tahaks põgeneda (mulle varem pisut kõhedust tekitanud Sven Grünbergi muusika filmist "Hukkunud Alpinisti Hotell“ on selle kõrval süütu lapsuke). Hr Walsh arvab, et muuseumis peab külastajat valdama „ohutunne“&“see elavdab kunsti vaatamist“. 

 

Kui inimene teeb nii suurele territooriumile muuseumi, teisi käidavaid asutusi, palju plekimonstrume (kunst, mulle arusaamatu) - kui raske või kulukas on teha mõni tualett?! Varakult kohale tulnud kunstihuvilised jooksevad mööda suurt&mägist ala ringi&otsivad. Pärast muuseumiuste avamist aga seisavad nõutult (kannatavate nägudega) võimalikult muuseumi sissepääsu lähedal, jalad ristis&lootes esimeste seas sisse saada... Ja võtavad saba sisse mitte piletijärjekorda, vaid...

See Jumal tahab tunda ennast suurena. Nii nagu territooriumil, nii ka muuseumis endas,  puuduvad lõputuna näivates koridorides värskendusruumid. Terve gigantmuuseumi peale on sissepääsul kolm imepisikest tualetti, kuhu sisse-välja saab külg ees! See mõjub tema parkimisplatside&jahisildade kõrval küll kübekesena lihtinimese heaks.

Esimestena sees&... esimestena väljas. Kui enne oli plaanis, et püüame kuidagi 3-4 tunniga hakkama saada, siis koos pileti ostmisega&tualetis käimisega(kaasaarvatud autoreisijate hommikune näo-&hambapesu) kulus aega poole tunni ringis.

Kas ma soovitaks kellelegi Mona`t?! Ei soovitaks (kui ei taha just kellelegi millegi eest tünga teha).

Eelmises reisiseltskonnas jagas üks Londonist pärit mees oma elufilosoofiat: kui ei saa millegi kohta öelda "hea", aga ei taha ka öelda "halb" - sobib öelda "erinev“ (different). Siis pole nagu üks ega teine. Mona on kohe kindlasti minu jaoks nii "erinev", et mul puudub igasugune emotsioon&sõnad selle kirjeldamiseks.

Mis siis muuseumis selgus?! Et mina ei mõista kunsti - mitte üks raas.

Hiigelkuhilad mulda&vanasid tööriistu;

 

Vasest, hõbedast&kullast auto esikaitserauad; 

Klaasikildude kohal kõrgumas vanad plekktahvlid;

Megapea, mille sisse piiludes näeb... 

… kaost (nagu kogu selles muuseumiski);

Tool supitaldriku, vee, terava kööginoa&... kuldkalakestega;

Roiskumise väljapanek koos selle juurde kuuluva haisuga (pahaaimamatu külastaja ruumi sisenemisel lööb talle suurtest anumatest pahvakuna vastu... roiskuv liha, taimed, jäätmed…);

JNE, JNE, JNE… Lubjastunud  autopõhjad; tagurpidi pööratud katusekarikad, mille vahele pillutatud vana kola; pikkade koridoriseinte kaupa kipsist valatud naiste suguelundeid…

Ainuke ilus asi (aga seegi kiiksuga) – tüdruksõbrale tellitud auto.

Eksponaatide asemel vaatasin hoopis inimeste nägusid&suhtumist. Ja jõudsin järeldusele, et näod korduvad! Koduseid tuttavaid nägusid võib kohata ka maailma kuklapoolel! Varem olen näinud Ilmarit&Katrinit ning täna nägin Leelot&Almerit!

Hea, et sealt tulema sain (kunstikauge inimene)!

Aussie, 26

TASMAANIA 2

PORT ARTHUR 

Öösel sai küll magada, aga hommikul selgus karm tõde - sääsed olid mu söönud kublaliseks&närviliseks. Õnneks läks see kohe mööda, kui jõudsin Port Arthurisse!

Terve päev ajaloo keskel. Jalutatud, laevaga sõidetud, muuseumimajades käidud, palju loetud&pildistatud.

Koht küll karmi ajalugu täis - aga tegin ülevaate, keskendudes heale&pildistades läbi lillede. Sõna otseses mõttes. Lõppkokkuvõttes – koht andis hea elujärje&töökohad seal teenivatele inimestele ning võimaluse oma tulevikku muuta tugevatele isiksustele. 

Port Arthur on väike linn&endine Briti impeeriumi vangla, mis ehitatud 18-19 sajandil, praeguseks vabaõhumuuseum&üks külastatumaid kohti Tasmaanias.

Vanglana oli see tõeline kinnipidamiskoht: asukohaks looduslikult kaitstud poolsaar, pääsuks vaid 30 meetri laiune maakitsus ning takistuseks tarad, sõdurid&näljased koerad. Aastatel 1833-1853 toodi siia rängemalt süüdi mõistetud briti kurjategijad, kes olid toime pannud uue kuriteo pärast Austraaliasse saabumist. Nii nad istusid koos näljase kõhu jaoks toitu varastanud “kamraadidega”…  

Taltsutamatutele isikutele loodi rangemad turvalisuse meetmed Briti karistussüsteemis. Sealne vanglasüsteem läks üle füüsilisest karistamisest psühholoogilisele karistusele. Arvati, et raske kehaline karistus ei muuda kõva kurjategijat, pöördumaks ebamoraalse eluviisi juurde tagasi. Psühholoogilise karistussüsteemi jaoks oli eraldi hoone - identiteedi äravõtmise vangla. Vangid kandsid näol maski&olid vait - see pidi andma aega mõtiskleda Elus juhtunu üle. Paljudele vangidele tekitasid liigvähene valgus ja -heli psüühikahäireid. Esines palju enesetappe. See oli küll tahtmatu tulemus. 

Port Arthuris oli ka koht alaealistele süüdimõistetutele, kellest osad poisid olid vaid üheksa-aastased. Nagu täiskasvanudki tegid nad rasket tööd kivilõikamises&ehituses.

Paljud jäidki Port Arthurisse kõigiks oma maiseteks päevadeks. Aga on ka teistsuguseid näiteid. Kui midagi positiivset näha ühes vanglasüsteemis, siis just siit said oma väljaõppe&tulevase tasuva töö paljud selle maa väljapaistvad meistrid - rätsepad, pottsepad, kivimeistrid, ehitajad... Kes tahtis õppida ametit&saada kellekski- sellel oli võimalus olemas. Kes mitte...                                                 

Kohalikus surnuaias arvatakse haudasid olevat 1646, tähistatud on vaid 180 - vanglatöötajad&sõjaväelased.

Vangla on suletud aastast 1877.

Port Arthuris kerkisid Austraalia esimesed mittekonfessionaalsed gooti stiilis kirikud. Osavõtt iganädalasest pühapäevasest jumalateenistusest oli vangidele kohustuslik.

Esimest korda vanglasüsteemis premeeriti hea käitumise eest toidu&nö luksusega: tee, suhkur&tubakas.  

Mis imelised marjad! Põõsad minust paar korda kõrgemad! Oksad paksult marju täis - mida tumedam, seda suussulavam! Kui põõsa all seista, siis vaat` et kukuvad ise suhu! Ja kui üht võtad, kukub kümmekond üliküpset maha! Neid on mõnus ka samblaselt murult noppida! Käed said üleni lillakas-roosaks, kui sõin pihutäite viisi neid marju. Nii maitsvad, et kui kõht poleks kõrvuni täis saanud, oleks veelgi söönud.

Mis marjad need Väikese Muki raamatus olid: võttis ühest põõsast - nina&kõrvad hakkasid kasvama, võttis teisest - kahanesid need jälle tagasi?! Tunne on küll liiga hea, et olla tõsi - ehk siis ootan nina&kõrvade kasvu...

Ah haa - mooruspuu! Ühes muuseumimajas lausa suur pilt seina peal!

See oligi üks mu viimaseid rahulikult nauditavaid pilte. Sest edasi valisin vaatamisväärsusi selle järgi, et kas läheduses on tualett... Nina oli vaja väga tihti puuderdada...

Öine kummituste tuur - pisut kõhe, aga rohkem küll naljakas.

Peale kummitustega kohtumist otsustasime ikkagi Hobartisse välja sõita. Kuigi öögiid tegi megasuuri silmi&üritas selle mõtte igati maha laita (võibolla käis seegi tema töö hulka - tema ju enamuse hääli, tulukesi jms kõhedat korraldaski). Jäime endale kindlaks, sest tahtsime kohe hommikul alustada kunstimuuseumiga Mona.

Sõitsime aeglaselt&nagu sirged pliiatsid - säästmaks teele tulevaid loomakesi. Öösiti käib teel&selle ümber vilgas sagimine. Tänu üliaeglasele liikumisele&kiirele reageerimisele jäi meie auto poolt puutumata 2 jänest, 3 opossumit&2 wallabit!

Öösel kl 2 paiku leidsime muuseumi. Kuidagi märkamatult&takistusteta saime selle ette välja&fantaseerisime ka sinna magamajäämist. Aga ei - kuskilt ilmus turvamees (küll väga sõbralik)&jälle olime teel. Tegin talle veel nalja, et tahame esimesena muuseumisse sisse saada. Öö muuseumis jäi ära...

Lõpuks tuli magada autos eredate reklaamtahvlite all, mis teavitasid hubasest motellist Oasis. Ja meie Oasis oli autos..

Aussie, 25

TASMAANIA 1 

Täielik zombi - 3 lendu koos pausidega. Algas ühe päeva õhtul kl 6&lõppes järgmisel kl 8.

Tundub olevat kätte jõudnud reisi kõige nauditavam osa! Selleks siis tuli ette võtta pikk tee Austraaliasse, et välja jõuda Tasmaaniasse!

Kliima - Eestimaa ilus suvi. Maastikud - imelised. Inimesed - rahulikud. Loomad - igal pool. 

Meil on salapärase&bondiliku numbrimärgiga masin, mis päeval vurab ringi&öösel on voodi eest. Kusjuures - ütlemata mugav voodi, kui näiteks poleks kohe esimesel ööl tuulutamise eesmärgil aknaid poollahti jätnud&sääskedele pidurooga pakkunud. Nüüd sääsepunnine, aga targem.

Magamatusest oli juba ükskõik, kus kohake leida. Port Arthuri külje alt leidsime keset väikest küla parkimisplatsi, kus piknikunurk&valgustusega tualett. Üks seltskond pidas seal küll pidu, aga see ei häirinud meid "oma laagrit üles löömast" - auto tagaistmel õhtusöök&pärast istmeid voodina ette kujutades. 

JA - SEE ON AINULT SISSEJUHATUS ÜLIVÕRDES TASMAANIALE!

 

Aussie, 24

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME   

9. PÄEV

Peaaegu oleks edasi pääsenud – Paradiisi (loe: kodu) poole – aga kus siis sellega!
Pannkoogid söödud (mida giid juba pool ööd küpsetanud oli)&bussi ronitud – kui paari minuti pärast läks buss katki. Ja jälle oli giidil palav töö käsil, seekord õnneks ainult 1,5 tundi. Küll selle ameti mehed on laia haardega – sõit, bussiremont, giiditeenused, matkamine, esmaabi, vetelpääste, kokkamine, laste lõbustamine… - &selle kõige paigutamine ajagraafikusse!

Kaheksakümne Miili Rand&võrratud merekarbid. Aga vette saamisest ei maksa unistadagi – ohtlikud lained&haikalad.

Eestis olles imestasin, kuidas Terje küll suudab tõusta 5-6 hommikul&minna trenni?! Seda oli eriti raske mõista öise eluviisiga&hommikuse pika ärkamisega inimesel. Aga siin maal lihtsalt ei ole mitut tüüpi. Sest kell 5 tõuseb kõrvetav päike, hiljemalt pool 6 kisuvad kärbsepilved Sul lina pealt& - edasi on juba tappev kuumus. Ja kui siis õhtul 7 ajal loojub päike, polegi muud soovi, kui kiire õhtusöök (aeglaselt ei saa – sääsed ju)&magama! Ma olen võimeline kella 8-st unne suikuma&5-st enam magada ei saa…

Ooo, lõpuks Broome! Homme siis selle linnaga tutvust tegema!
Ei pääse veel reisiseltskonnast – koos India Ookeanis kümblemine&päikeseloojangu nautlemine.
Ja siis – kas lõpuks ometi VABADUS?! 

Patside lahtivõtmiseni 0 päeva! 

BROOME 1  
Broome`ga seostatakse imelist India ookeani päikeseloojangut valge liivaga rannas Cable Beach, pärlipüüdmise ajalugu (mis tegelikult ei ole kõige helgema taustaga), kaameliradasid kõrbesse, 130 miljonit aastat vana dinosauruste jalajälgi.

Linn ise näeb välja igivana – nagu mõne vesternfilmi dekoratsioon -&aeg näib siin seisvat. Nagu ka õhk, mis on tulikuum&ilma igasuguse tuulevirvenduseta. 

Ei saa teha järeldusi esmamulje järgi.
Hommikul põrkasin kokku suure&stiilse naisega: külgedelt paljaks aetud&keskelt tupeeritud juuksehari, tätoveeringud, ülisuured ehted (kaelas pirakam opaal, mida ma eales näinud), kirjud&dekolteeritud rõivad. Vastukaaluks kõigile hommikustele rõõmsanäolistele hallootajatele puurisid tema pruunid silmad mulle teravalt otsa. Ma vist ei meeldi talle...
Pisut hiljem ootasime bussi. Seda ei tulnudki, küll aga üks igivana&tohutut müra tegev džiip. Seesama naine roolis viipas käega&ütles kähedal, vastuvaidlemisele mittekuuluval häälel – sellise ilmaga lähete hulluks, kui veel pole läinud – hüpake ruttu peale!
Autos oli kõik iseseisva naise varustuseks hädavajalik: õnged, võrgud, bensiinikanistrid, „krokodillitangid“ (vist voolujuhtmed?!), mutrivõtmete komplekt… Kuidagi mahtusime meiegi nende vahele…
Eluviis, kus valitakse huvitav koht&kui meeldib – jäädaksegi mõneks ajaks. Broome`s oli ta olnud paar aastat, enne seda Tasmaanias viis&siis tuli elupikkune loetelu. Vaba, iseseisev, suur&ilus.
Imestus selle üle, et mu värvilised tattood on nii ilusad&et ta ise pole selle peale tulnud – tema pildid puha must-valged. Tundis muret mu sääsekuplade sügamise pärast. Ütles tundvat enne meid ühtainumat eestlast&võttis koordinaadid – kuskil on rahvas, kes kogu aeg laulab ning ta tahab seda maad oma silmaga näha ning laulu kuulda!

Ega selle kuumaga kaugele kõnni. Mõnedsajad meetrid&jahutav igivana spordibaar Roey. Pandud püsti juba linna rajamisel. Ju siis teati – kuhu kuumaga ikka pakku minna.
Tulid noored mehed suurte trennikottidega, viskasid need nurka&tellisid igaüks suurimad õllekannud, mida ma eales näinud!
Kõrval vana&tegutsev välikino. 
Seejärel Hiinalinn – valgete majade rivi, kus ridamisi pärlite müügisaalid. Sekka näeb mõnd üksikut inimest ka.
Matso`s Broome Brewery restoran (kus tehaksegi seda mangoõlut, mis mulle keset reisi mekkis). Kahtlemata oli seal parim söök, mis ma kogu reisi jooksul Austraalias söönud! Selles toredas&sõbralike teenindajatega kohas võtsime vastu ka Hiina Uue Aasta – tere tulemast Lambuke! 

Patsid! 
Ah jaa! Need ei käi lahti! Igatahes ei näita need veel mitte mingisuguseid vananemise tundemärke, vaatamata kõikidele otsakummide kadumisele ei hargne ka ise lahti&pole läinud ka märkimisväärselt karvaseks. Tekib juba hirm, et ma ei saa neid pool Elu lahti, või veel hullem – jään nendega terveks oma Eluks. Igatahes – veel ma neid ei torgi. Pole nagu sellist aega ka (sest – iga silmuse avamine on terve teadus&töö omaette).  

BROOME 2 

Umbes sama marsruut – jalutuskäik linnas, pärlipoodidesse sisseminek jahutuse eesmärgil&spordibaari külastus.

Ikka imestan siinsete plekist majade üle. Need meenutavad muinasjuttu kolmest põrsakesest: Nif-Nif, Naf-Naf&Nuf-Nuf. Tuleb tuul&puhub sellisel majad minema. Aga millest Sa ikka hädaga ehitad, kui puid&kive pole...

"Is it Spain?!" - kas meie riiki polegi siis olemas?! Siin aeglaselt kulgevas linnakeses oleme nagu teiselt planeedilt.

Mis mind ikka veel üllatab&meeldib (vahel kuuma käes ka tüütab), et siin kõik suhtlevad. Poemüüja teeb plätude ostmisest terve etenduse&bussipeatuses tuleb ära kuulata kõikide vanaprouade elulood. Näiteks täna hommikune proua bussijuht jutustas meile pikalt&põhjalikult läbi valjuhääldi, miks muuseum on kinni&mida kõike head me leiame turismipunktist. Manitses veel, kuhu poole bussist väljumisel vaadata (kas ma näen välja, nagu läheks 1 x üle tee?!)&kuhu peatusesse me pärast peame minema.
Mulle meeldib, kuidas inimesed siin suhtlevad. Ja see, et nad võtavad selleks alati aega.

Ja lõpuks ometi me muudkui lendame&lendame - alt paistab ainult punane kõrb...

Aussie, 23

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME   
9. PÄEV 
Hurraaa! Kl 7 hommikul saime siit minema! Ühest maailma lummavamate vaadetega kohast! Ma pole ammu midagi nii väga oodanud! See piin, mida tekitavad kärbeste&sääskede loendamatud parved… Ja see kuumus sinna juurde…

Teel oldud 29 päeva (koos tänasega)&Kalli Koduni 17 päeva. Koduigatsusest tingituna tuli tahtmine päevi lugeda.

Bussis vaatasime filmi „Red Dog“ – loomad on imelised! Kellel pisaratevoog lubab&loomasid armastav süda sees – võiks vaadata!
Igatsen oma kiisusid. Õnneks nägin neid õhtul läbi Skype`i! Pärt jooksis edasi-tagasi ekraani ees. Harald hakkas kohe ringi vaatama, et kus kohast need hääled tulevad. Maijake istus ukse juures&palus jalutuskäigule. Nad on nii nunnud!

Metsa- (õigemini kõrbe-) peatus pärast filmi. Inimene ei arvesta teistega, kes ka soovivad samas maailmas elada. Joob oma joogi ära&lennutab plekkpurgi aknast välja. Aga sisalik tahab ka tilka mahlakest, mille magus lõhn talle tundmatust sügavusest vastu tuleb. Ja nii ta jääbki peadpidi purgiavasse kinni&kuivab kuumuse kätte ära…
Purgid, pudelid, toiduümbrised&suitsukonid…
KES SA  ARVAD ENNAST OLEVAT?!
Ja seejärel kümneid kilomeetreid punast kõrbe, kus üksikud mustad puuköndid. Siit on üle läinud tulesurm. Trööstitu…
Täna on siis selline päev…

Jah, täna ongi selline päev. Ühel noorel mehel meie grupist hakkas väga halb. Selgus, et ta tundis end kuumalaines halvasti&võttis igaks juhuks ära antibiootikumid, mis talle juba enne reisi olid määratud. Ja kui kohe parem ei hakanud – võttis veel. Tulemuseks iiveldus, värinad&minestus. Hoiti siis vaest meest keset suurt kuuma kõrbe lihtsalt ärkvel&jalutati aeg-ajalt, et ta meie juurde jääks (igal ühel meist on oma deemonid).

Tasuks kõige eelneva eest - milline maine paradiis! Kuuma tervelt 5 kraadi vähem (umbes 36), konditsioneeriga tuba, tilluke külmkapp (kuhu panna timm-tamm küpsised&vein)ning kärbseid on silmapiiril vaid 1-2! Peale hullu piina tundub ju iga muutus paremuse poole võrratu!

Ahto ei saa aru, miks inimesed küll siin elavad?! Mina saan ühest põhjusest küll aru. Igaüks, kes soovib, saab siin oma ärilise idee Ellu viia.
Näiteks, kui soovid avada hotelli, siis unistuse täitumiseks ei ole enamat vaja, kui vagunelamut, värvilisi lampe selle fassaadile, paari plastiktooli välja&sisse ning – tee oma unistus teoks! Suurfirma jaoks on aga vaja paari vagunelamut!
Sel ööl oleme kämpingus, kus kümmekond vagunit keset kõrbe, ühest neist tehtud pood (kelluke helistamiseks – et valida paarilt riiulilt 10-t enam kasutatavat asja), teisest kohvik (jälle helistan, keegi tuleb&küpsetab käepärastest vahenditest), väike bassein, pesemiskoht&toalett – kus elab armas roheline konnake, kellel varbad&kurgualune kärtsoranž. Pererahvas ise elab ka vagunis. Vihmutite all jookseb nende väike krantsike, kes ilmselgelt ei oska lugeda – sest kõikjal on sildid, et koerad pole territooriumile lubatud! 

Patside lahtivõtmiseni 1 päev!

Aussie, 22

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME   
8. PÄEV 
Magasime väljas tähistaeva all. Algul oli küll tunne, et igast põõsast piilub mõni loom&madu roomab juba madratsi all – aga vaatamata sellele sai lõpuks ometi mõned tunnid magada!
Öösel tuli otse lina, padja&minu peale vihmasadu – aga ka see oli mõnus… Kuni 5.30-ni, kui kärbsed lolliks läksid (või siis mina nende rünnaku tulemusena).

Üks kord siis kõlbas hommikusöök ka süüa: auguga sai munasilma&peekoniribaga. Mina, kes ma muidu sellist sorti kooslust ei söö, sõin hea meelega&kahe suu poolega – ikkagi mitte igahommikune valge sai moosiga (või veel hullem, vegemite`ga -  tumepruun Austraalia pasta, valmistatud pärmiekstrakti baasil erinevate köögiviljade&maitsetaimede lisanditega).

Ahto pakkis seljakoti kokku& - hakkas minema! Ta oli ajas üks päev ees! Sai nalja visata, et saab aru küll, et ta koju tahab (imestab muudkui, et miks inimesed siin elavad?!), aga ega see aita, kui ta seljakotiga bussi juures istub!

See, mida ma eelmises blogi osas mainisin&mida ma eelmisel ööl oma kõige julgemaski unenäos ette kujutada ei osanud – ON NÜÜD KÄES!
Weano matk&Spider Walk! Kogu 10-päevase reisi kaunima vaatamisväärsuse juurde jõudmiseks tuleb sumbata kaelani vees, vahel turnida libedatest kividest kinni hoides, siis laskuda imekitsast käiku mööda kuristiku põhja, ujuda üle põhjatu koopajärvekese ning siis – näeb SEDA KÕIGE IMELISEMAT!
Seljakotid, kaamerad jms jäeti maha ning asuti teele. Alguses mõtlesin, et ootan teisi nö laagri juures. Kaine arutelu&ujumisoskuse puudumine ikkagi. Siis aga sai ahvatlus mõistusest võitu (eks miljoni kärbse rünnak võttis selle ka peast)&otsustasin siiski riskida. Hirm oli küll suur, aga kord teele läinud – tuleb ainult edasi minna! Kui ma siis viimasena sihtkohta jõudsin, olid kõik rõõmsad, eriti meie kohalik giid! Ta ei jõudnud korduvalt ära kiita minu julgust&ettevõtlikkust (no ja eks ma ise arvasin sel momendil ka nii)!
See oli imeline elamus&koht (pilti sellest loomulikult pole)! Fotod  tuli teha endast sissepoole, sest fotoaparaat poleks seda kaljust, libedat&märga teekonda vastu pidanud. Aga – mina pidasin! Mina sain enda üle võidu – Kiisu sai sellega hakkama!

Küll aga väsisid ära mu botased. Oli ka aeg nad nii looduskaunisse kohta maha jätta (prügikasti, muidugi). Aitäh neile tehtud töö&nähtud vaeva eest!
Ah et miks ma tulen reisile trennist väsinud botastega?! Pole sellele kunagi mõelnud, aga nüüd sain oma käitumisest aru. Ma käin trennis peaaegu iga päev&ka korraliku hoidmise juures saab trennijalanõu aeg otsa. Tegelikult on nad vägagi tublid, peavad vastu 1-2 aastat. Hoian nad kenasti alles. Ja kui tuleb mõni pikem reis, viin nad väljateenitud vanaduspuhkusele. Kannan neid veel viimast korda mõnes maalilises kohas, siis tänan neid&lasen neil minna.
Peab esimeses kaubandusega seotud kohas panustama uutesse converse-kingakestesse (toortõlge toore pealkirjaga raamatust „Halli 50 varjundit“), ehk siis tavalistesse tennistesse! Kõrvus kummitavad laulusõna: „Babe, I got my new shoes tonight!“ 
https://www.youtube.com/watch?v=hmbUNF1Q4R8 

Mõttenurgake!
Olen siin juurelnud selle üle, kas hullem on liiga külm või liiga kuum. Siin, Karijini Rahvuspargis, sai see vägagi selgeks. Kindlasti liigne kuumus. Külmaga saad veel midagi selga panna, üles-alla hüpata, jäisel ööl hommikut oodata (nagu eelmisel Uluru reisil aastaid tagasi). Aga kui juba öösel on liiga kuum, päikesega koos ärkavad kärbsed (keda on tõesti nii uskumatult palju, et varjutavad taeva), päeval temperatuur peaaegu kahekordistub, kärbsevõrk on pähe kinni kleepunud&seljast pole enam midagi ära võtta… 

Patside lahtivõtmiseni 2 päeva!

Aussie, 21

Kallis Terje! Head Austraalia Iseseisvuspäeva! Kuigi Sa oled seal kaugel, oled siiski kogu aeg südames lähedal! Heade sõpradega on ju kord nii, et neid ei pruugigi tihti  näha, aga on teadmine – nagu tähed, on nad siiski kogu aeg olemas!

10-PÄEVANE TEEKOND PERTH - BROOME   
7. PÄEV
Öösel ei saanud kuuma tõttu magada. Õhupuudus oli. Nutsin. Käisime duši all, et jahutada, aga külmaveekraanist tuli ainult tulist vett. See ei aidanud…

Hommikul enne sisenemist Karijini Rahvusparki saame suusõnalise pika käitumisinstruktsiooni – ettevaatusabinõud ülekuumenemise korral, kaasa vähemalt 3 liitrit vett, ussi nähes teeselda kivikuju… Tahaks juba rajale minna. Aga ega sealgi lihtsamaks lähe – kõikjal matkaradade kõrval suured hoiatussildid. Lisaks meenub, et Aussies elav sõbranna pidas seda rahvusparki ilusamaks, aga kõige raskemini läbitavaks.

Matkarajad viivad ülevalt maa pealt alla – kuru põhja, kus preemiaks on looduslikud kosed&basseinid. Mäed, kosed, veesilmad – algus nii hull ei tundugi. Õnneks on ka pisut pilve&tuult.
Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb. Peab juba turnima, küünarnukke&põlvi kasutama. Läbi vee sumbates on vahel ka nii libe, et püstithoidmisega on tükk tegu. Mõni ei saagi sellega hakkama. Vaatamata kõigele on katsumused seda väärt – kuidas küll saavad mäed olla nii erinevaid toone, igal pool veenired, erinevad samblikud (veelkord ettevaatust – libe!) ning siis on kuru põhjas jälle kord looduse enda loodud paradiis!

Mina suudan ennast veel kontrollida, aga parema jala botas ehmatas ikka selle peale nii ära&suu jäigi tal lahti! Homme hommikul saab Nike toss selle hooaja uue välimuse - MacCuver`i tape!
Ütlesin kõvasti välja, et küll ma siis näen alles naljakas välja. Mille peale üks meist ütles, et tema on juba sellest päeva algusest alates naljakas - kõnnib ringi, pesukott kärbeste tõrjeks peas!

Muideks– mõista, mõista, mis see on - kõige parem ost Austraalia reisi jooksul üldse?!
See on kärbsevõrk! Ilma selleta ei suudaks ma siin küll avalisilmi&ammulisui ringi käia (no ja ta on mul veel õiget värvi – oranž - enamus meenutavad siin nö mustasid leskesid…)! Ilma selleta jääks nälga ka, sest suure tõenäosusega lendaksid mustmiljon karvasjalgset kärbest mu toiduga lihtsalt minema!

Natuke noore naturalisti uusi teadmisi ka.
Kahel pool rada võib kasvamas näha jipi-jipi põõsaid. Nimi küll leebe, aga ise… Kes puudutab, jääb ajutiselt pimedaks (kuni 3 t). Giidil omal nahal (silmadel) järgi proovitud. Kanjonis ronides haaras kogemata põõsast kinni, hiljem pühkis otsmikult higi&vasak silm ei näinud enam midagi. Aga - kui olla omapäi reisil&veel selline kõike katsuja, teadmata tausta - võib hirmuäratav küll olla, kui korraga saabub pimedus...

Selline tore päev oli siis. Õhtuks veel preemia - karrikana. Küll maitses hea!

Mingist hügieenist siin küll rääkida ei saa. Eesti tervisekaitseinspektsioon kukuks minutilise vaatluse järel pikali. Vett napib&käsi puhastatakse purgist tuleva piirituselõhnalise geeliga (on mõni üksik, kes seda üldse suvatseb teha). Köögivilju pesta ei saa. Nõusid loputatakse ohtra pesuvahendi  sees&seejärel kuivatakse käterätikusse suurem vaht&sodi ära. No ja need rätikud - nende vanus on kirjeldamatu&puhtus veelgi rohkem olematu...
Aga - toit maitseb hea!

Õhtusöögi järel tibas vihma, mis pesi laua puhtaks&tõi mõnusat jahutust.

Ja oleks ma osanud õhtul aimata, mis mind järgmisel päeval ees ootab... See polnud veel kõik… 

Patside lahtivõtmiseni 3 päeva!