PORT ARTHUR
Öösel sai küll magada, aga hommikul selgus
karm tõde - sääsed olid mu söönud kublaliseks&närviliseks. Õnneks läks see
kohe mööda, kui jõudsin Port Arthurisse!
Terve päev ajaloo keskel. Jalutatud,
laevaga sõidetud, muuseumimajades käidud, palju loetud&pildistatud.
Koht küll karmi ajalugu täis - aga tegin
ülevaate, keskendudes heale&pildistades läbi lillede. Sõna otseses mõttes.
Lõppkokkuvõttes – koht andis hea elujärje&töökohad seal teenivatele
inimestele ning võimaluse oma tulevikku muuta tugevatele isiksustele.
Port Arthur on väike linn&endine Briti
impeeriumi vangla, mis ehitatud 18-19 sajandil, praeguseks
vabaõhumuuseum&üks külastatumaid kohti Tasmaanias.
Vanglana oli see tõeline kinnipidamiskoht:
asukohaks looduslikult kaitstud poolsaar, pääsuks vaid 30 meetri laiune
maakitsus ning takistuseks tarad, sõdurid&näljased koerad. Aastatel 1833-1853
toodi siia rängemalt süüdi mõistetud briti kurjategijad, kes olid toime pannud
uue kuriteo pärast Austraaliasse saabumist. Nii nad istusid koos näljase kõhu
jaoks toitu varastanud “kamraadidega”…
Taltsutamatutele isikutele loodi rangemad
turvalisuse meetmed Briti karistussüsteemis. Sealne vanglasüsteem läks üle
füüsilisest karistamisest psühholoogilisele karistusele. Arvati, et raske
kehaline karistus ei muuda kõva kurjategijat, pöördumaks ebamoraalse eluviisi
juurde tagasi. Psühholoogilise karistussüsteemi jaoks oli eraldi hoone -
identiteedi äravõtmise vangla. Vangid kandsid näol maski&olid vait - see
pidi andma aega mõtiskleda Elus juhtunu üle. Paljudele vangidele tekitasid
liigvähene valgus ja -heli psüühikahäireid. Esines palju enesetappe. See oli
küll tahtmatu tulemus.
Port Arthuris oli ka koht alaealistele
süüdimõistetutele, kellest osad poisid olid vaid üheksa-aastased. Nagu
täiskasvanudki tegid nad rasket tööd kivilõikamises&ehituses.
Paljud jäidki Port Arthurisse kõigiks oma
maiseteks päevadeks. Aga on ka teistsuguseid näiteid. Kui midagi positiivset
näha ühes vanglasüsteemis, siis just siit said oma väljaõppe&tulevase
tasuva töö paljud selle maa väljapaistvad meistrid - rätsepad, pottsepad,
kivimeistrid, ehitajad... Kes tahtis õppida ametit&saada kellekski- sellel
oli võimalus olemas. Kes mitte...
Kohalikus surnuaias arvatakse haudasid
olevat 1646, tähistatud on vaid 180 - vanglatöötajad&sõjaväelased.
Vangla on suletud aastast 1877.
Port Arthuris kerkisid Austraalia esimesed
mittekonfessionaalsed gooti stiilis kirikud. Osavõtt iganädalasest pühapäevasest
jumalateenistusest oli vangidele kohustuslik.
Esimest korda vanglasüsteemis premeeriti
hea käitumise eest toidu&nö luksusega: tee, suhkur&tubakas.
Mis imelised marjad! Põõsad minust paar
korda kõrgemad! Oksad paksult marju täis - mida tumedam, seda suussulavam! Kui
põõsa all seista, siis vaat` et kukuvad ise suhu! Ja kui üht võtad, kukub
kümmekond üliküpset maha! Neid on mõnus ka samblaselt murult noppida! Käed said
üleni lillakas-roosaks, kui sõin pihutäite viisi neid marju. Nii maitsvad, et
kui kõht poleks kõrvuni täis saanud, oleks veelgi söönud.
Mis marjad need Väikese Muki raamatus olid:
võttis ühest põõsast - nina&kõrvad hakkasid kasvama, võttis teisest -
kahanesid need jälle tagasi?! Tunne on küll liiga hea, et olla tõsi - ehk siis
ootan nina&kõrvade kasvu...
Ah haa - mooruspuu! Ühes muuseumimajas
lausa suur pilt seina peal!
See oligi üks mu viimaseid rahulikult
nauditavaid pilte. Sest edasi valisin vaatamisväärsusi selle järgi, et kas
läheduses on tualett... Nina oli vaja väga tihti puuderdada...
Öine kummituste tuur - pisut kõhe, aga
rohkem küll naljakas.
Peale kummitustega kohtumist otsustasime
ikkagi Hobartisse välja sõita. Kuigi öögiid tegi megasuuri silmi&üritas
selle mõtte igati maha laita (võibolla käis seegi tema töö hulka - tema ju
enamuse hääli, tulukesi jms kõhedat korraldaski). Jäime endale kindlaks, sest
tahtsime kohe hommikul alustada kunstimuuseumiga Mona.
Sõitsime aeglaselt&nagu sirged
pliiatsid - säästmaks teele tulevaid loomakesi. Öösiti käib teel&selle
ümber vilgas sagimine. Tänu üliaeglasele liikumisele&kiirele reageerimisele
jäi meie auto poolt puutumata 2 jänest, 3 opossumit&2 wallabit!
Öösel kl 2 paiku leidsime muuseumi. Kuidagi
märkamatult&takistusteta saime selle ette välja&fantaseerisime ka sinna
magamajäämist. Aga ei - kuskilt ilmus turvamees (küll väga sõbralik)&jälle
olime teel. Tegin talle veel nalja, et tahame esimesena muuseumisse sisse
saada. Öö muuseumis jäi ära...
Lõpuks tuli magada autos eredate
reklaamtahvlite all, mis teavitasid hubasest motellist Oasis. Ja meie Oasis oli
autos..
No comments:
Post a Comment