Pireti lugu

Ilus persoonilugu ajakirjas TIIU! Kes tahab, see saab kõigega hakkama! PIRET on erakordselt tubli! Kus ma seda tean?! Uuri artiklist järgi!

Aussie, 16

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
8. PÄEV 
Päikesetõus Ulurus&matk ümber Püha Mäe. Esimesed kilomeetrid on veel kärbsevabad - pole vist nii varajased ärkajad, nagu meie. Ja veel polnud nii tapvalt kuuma ka. Oh kaunis hetk, oh kesta veel!

Uluru&sõnu polegi vaja. Pildid räägivad enda eest...

Natuke tõrva ka. Igal pool ümber mäe on kõikvõimalikes keeltes sildid - MITTE RONIDA! Lisaks veel pikka juttu pühast maast&palved seda austada. Paljud ei saa sellest millegipärast aru. Ronivad, eriti asiaadid. Karjade kaupa.

Õnneks on mäelt allatulek tunduvalt äkilisem, kui tõus - mõnigi peab kasutama selleks tagumist pehmemat poolt. Andku Jumal mulle andeks, aga siinkohal ei saa ma küll jätta mõtlemata - paras.

Ja mis meil siis täna juhtus?! Illy (maotüdruk) kadus ära. Ei olnud teda ei bussimootori peal, ega laual mõnulemas. Giid kartis, et oli unustanud bussiukse lahti.

Otsida madu keset lõputut liiva&põõsaid... Ja kus tal silt küljes on, et tegemist on ohutu lemmikloomakesega?! Et leidmisel palun viia muretsevale omanikule?!

Õnneks oli see õnnelik õnnetus - Illy oli tundnud huvi mootorisisemuse vastu! Oli ennast sinna mässinud risti&rästi ning tukkus.

Õhtul tegi õnnelik peremees meile vahuveini välja!  Oli see vast pidu!

Aussie, 15

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
7. PÄEV

No ei suuda ma hommikul kell 5 süüa. Aga see on küll ainult minu „probleem“.

Hommikust-hommikusse vaatan tütarlapsi, kes söövad virnade viisi röstsaiu, pannes sinna vahele nii palju võid, maapähklikreemi&moose – et seda lausa pritsib kahele poole laiali. Samas, kui mina panen kahe viilu vahele söödikutest purgipõhja järelejäänud moositilga&pakin selle hilisemaks eineks kaasa. Et siis süüa seda teises-kolmandas jalasirutuspeatuses.

Ka nemad söövad igas peatuses&bussisõidu ajal – kommid, küpsised, kartulikrõpsud... Kus kohast nad neid saavad?! - Istme alt kastist! Igaüks on reisi algul kuskilt poest endale kastikese leidnud&täidab seda igal võimalusel hoolega. No ja - tühjendab sama usinasti.

Täna oligi esimeses peatuses suur rõõmuhõiskamine – bensujaama külmik sisaldas Kinder Surprise munasid (pärast meie edasisõitu - enam mitte)!!!

Sooja 32 C. Järjest kuumemaks läheb.

Giid kiidab jälle ennast. Et tema on täna Superman&jätab vahele kõik firma poolt ettenähtud igavamad peatused – ikka selleks, et jõuda kiiremini punase kivi juurde!

Varahommikul teeme kunstifotosid – ühel pool on taevas kuu&teisel pool päike.

Ahto leiab talle iseloomulikul moel keset mitte-midagi-maad täringu! Lõõbin, et veeretagu midagi ilusat. Tuligi 6! No mis muud see ikka tulla sai?!

Istudes oma kahe saiaviiluga kõnniteel, vaatasin tõtt kolmeosalise rekkaga, kus peal tervislikule toitumisele kutsuv reklaam (tore - mina siin oma valge saiaga...)...

Olin täna maovalves. Jalutasin madu. See nägi välja nii, et mina kõndisin&tema mõnules mässituna ümber minu. Kui tuli üleandmise kord, pigistas ennast nii tihedalt ümber mu käsivarre, et võttis pisut kõhedaks. Ja valus oli ka - selline hästipaigaldatud žguti tunne.

Sain täna pisut teada ka maotüdruku strateegiliste numbrite kohta. Pikkust on tal 2,2 m.

Kaalu osas on vastus suht lahtine: Pärdiga võrreldes naeruväärne, aga Haraldist tiba kergem – seega umbes 6-7 kg vahel.

Oleme kohal! Lõpuks ometi! Alustasime sõitu hommikul enne 6&Ulurus oleme õhtul 5. Sooja 42 C. Varjus. Ja giidi mõistes pole täna veel kuum päev...

PALYA – tere tulemast aborigeeni keeles!

Õhtul päikeseloojang Uluru vaatega&ööbimine tähistaeva all. Kuigi lõpuks on meil majakesed, keeldub sinna minemast isegi sakslanna, kes iga õhtu kritiseeris mugavuse puudumist (igal reisil on üks selline). Nüüd ta küll kardab madude äkkrünnakut, hiidämblikke, mürgikonnasid... Ja seda kõvahäälselt...

Head ööd&tänan kohalejõudmise eest!
Muideks - TÄNAN - sellist sõna aborigeeni keeles pole.  See on ju siililegi selge, et igaüks aitab igaüht – Sina mulle&mina Sulle! 

Aussie, 14

SEBASTIAN ELAB MÜTSI SEES!

Vahepeal ma jutustan ühe loo – muinasjutu väikesest vombatist!

Tegelikult sattus sellise toreda pealkirjaga lasteraamat mulle kätte ühes Austraalia väikelinna antikvariaadis&ma ei suutnud seda kuidagi käest panna. Muudkui lugesin&lugesin - kuidas väike vombat mütsi sees elab. Kujutasin pilti endale ette ka&härdumuspisarad olid kerged tulema. 

Hiljem nägin kujutluspildile sarnaseid väikseid teelt päästetud vombateid turvakodudes üles kasvamas. Head&abivalmid inimesed ei ole maailmast otsa saanud.

Sebastian elab mütsi sees. See on pruun villane müts. Sebastian on roosa pehmeis ebemeis vombat. Ta ei jää alatiseks roosaks&udusuliseks. Müts ei jää alatiseks talle piisavalt suureks.

Sebastian pole alati mütsi sees elanud. Ta elas soojas pimedas kohas. See oli tema ema tasku.

Sebastian tunneb ennast mütsi sees turvaliselt. See on tema ümber soe&pehme, just nagu tema ema tasku. Sebastiani ema sai surma autoteel. Aga tema lamas kaitstult taskus.

Sebastian oli väga ehmunud, kui avastas end olevat väga, väga näljane. Samuti hakkas tal külm. Õnneks Sebastian leiti, kui ta veel vaevu suutis sooja hoida.

Kiiresti otsiti talle kuumaveepudel. Samuti leiti talle tema müts. Edasi läks kõik hästi.

Vahetevahel Sebastian lahkub oma mütsist, et ümbrust uudistada. Ta ei oska veel sirgelt kõndida. Ta vänderdab palju&siis potsatab kõhuli ning peab edasi liikuma roomates.

Üpris pea ta leitakse. Ta pannakse tagasi tema mütsi sisse&tal on tema soe pudel.

Taskus on soe&niiske - just nii, nagu on hea Sebastiani nahale. Teda peab hõõruma õliga, nii et ta nahk ei kuivaks&kestendaks. Vahel ta naudib seda - aga mitte siis, kui inimlaste käed on külmad. Käed olgu ikka mõnusalt soojad.

Vahel tuleb Sebastiani pruun müts vahetada halli vastu. Me ei ütle talle, miks. Aga kui pruun müts on jälle kuiv, saab Sebastian selle tagasi&on väga õnnelik.

Iga päevaga kasvab Sebastian pisut suuremaks&tugevamaks. Nüüd on tal 4 teravat hammast&vahel talle meeldib neid proovida.

Tal on ka tugevad teravad küünised&ühel päeval ta kasutab neid endale uru kaevamiseks. Aga praegu on need just õiged enda sügamiseks.

Sebastiani silmad on väikesed&tumedad ning tema kõrvad on suured&roosad. Tema nina on pehme&täpiline.

Kui ta suureks kasvab, siis tema silmad, kõrvad&nina aitavad tal leida öösel põõsaste vahel üles kodutee. Sest siis ta elab nii, nagu ühele suurele vombatile kohane. Aga ta võib ikkagi armastada oma mütsi.

Mis Sina arvad?!

Aussie, 13

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
6. PÄEV 
Enneolematu hommik – igas mõttes. Ärkan korraks&mõtlen, kas magada veel pisut. Igaks juhuks pistan pea magamiskotist välja. Päike särab (muidugi on kohe platsis ka seda varjutavad kärbsed). Olen üksi keset tühjasid magamiskotte laagriplastil! Õnneks näen kauguses duširuumi juures paari kuju&buss on ka alles. Mind polegi siia karupepusse (sry) maha jäetud! Milline kergendus!
Uskumatu, et ma magasin nagu karu talveunes – mina, kellel pole Unematiga just kõige sõbralikumad suhted. Siin - tolmus, higis&kõval pinnal magasin. Vaat`mis tähendab lemmikkoht&mälestused!

Ruttan teistele järele. Hommikukohvi aega ei saa küll maha magada.
Jälle kord pean tänama oma soengumeistrit! Selgub, et lisaks praktilisusele, mugavusele&üleüldisele tähelepanule on Maarja Punupatsid (https://www.facebook.com/MaarjaPunupatsid/?fref=ts) asendamatud ka kärbeste laialipeletamiseks! Näiteks kui ühes käes on hommikukohvitass&teises röstisai! Teen aga patsidega tuult&kärbseid langeb nagu loogu! Ega muidu ei saakski suhu midagi muud peale kärbeste. Öääk.

Tänane päev algab Dingo Fence`ga – 5600 km dingotõkke aeda?! Maailma pikim tara küll, aga kuidas see tarka&kaevamisoskustega looma peab?!
Mulle tundub see sama „suurepäraste“ mõtete seeriast nagu:
raudtee läbi kogu Austraalia;
inimeste ümberasustamine üle kogu maa, vaatamata vee&viljaka maapinnase puudumisele;
aborigeenilaste „päästmine“ nende vanemate&kultuuri käest…
Kuidas oli nende kirgast värvi kriitidega karbis?! Et kõik nagu ei ole…

Selle päeva eesmärk on Coober Pedy. Linn, kus elab 3000 inimest&nad kõik on maa all. Nende kõikide Elu moto on - opaal. 70% maailma kallitest kivikestest tuleb just siit.
“White Men Holes“ – just selline nimetus tuli aborigeenidelt valgete segasele tegevusele. Põlisrahvas ei saanud aru, miks valged mehed teevad neid auke?! Kuid kodud tuli luua kohta, kus oli lootust midagi välja kaevata! Ja samas õigustas selline Elu hakkamasaamist kuumas kliimas. Linna ennast pole näha. Ainult kui üle mäenõlvade jalutada, siis näeb paljusid roosasid korstnaid - järelikult kuskil jalge all maasügavuses on kellegi kodu.

Opaalide ilu võtab ikka jalust nõrgaks&mõistusest lagedaks küll! Ja see Elu maa all! Tahan – teen mäeseina riiuli või kapi, aga tahan – teen juurde lisatoa! Äkki leiab mõne kivikesegi?! Naabrile, muidugi, ei ütle. Ja nii kostubki siit&sealt – toks, toks, toks!
Kohalik giid on kah tore. Vuristab teksti ette&siis esimest korda hinge tõmmates küsib: „Kas teil küsimusi on?! Ei ole?! Siis ma olen teile kõik suurepäraselt ära seletanud!“ Ja juba ta kadunud ongi (suure tõenäosusega läks kivikesi otsima).
Ega ma temast väga puudust tunnegi. Kividest ka mitte. Lähen hoopis loomade turvakodu vaatama.

Kängurute turvakodu meenutab kodust kiisude aitamist. Pisikesed beebid on jäänud üksi pärast emme&auto kokkupõrget. Neid ennast päästab kaitsev tasku. Aga mitte kauaks. Kui 2 päeva jooksul abi ei saa...
Väikesel Markusel vedas - ta oli teelt hoolivate inimeste poolt turvakodusse toimetatud, inkubaatoris üles poputatud, sai mitu korda päevas sooja piimakest&siis kanti teda kotikesega kaasas. Juba oli ta nii tugev, et näitas meile ette oma esimesi kängurusamme (nunnumeeter on väga põhjas)!

Ahto leidis tükikese opaali! Asjas kindlad olemiseks küsisime giidilt&mõnelt opaalimüüjalt üle. Opaal mis opaal! Küll rohkem suveniirilise väärtusega, aga ikkagi&oma!

Õhtu lõpetuseks külastasime maa-alust baari (joo ennast või maa alla), kus terve oma Elu kivikesi otsiv baarman tõi meile näha oma 2 leidu. Ja „millegipärast“ kahvatus, nähes Ahto leitut. Küsis kohe mitu korda üle, et kas tõesti lihtsalt jalutasid&leidsid?! Sai kogemata kombel ühe inimese tuju ära rikutud…

See öö siis magame maa all – meil on oma punker!

 

Aussie, 12

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
5. PÄEV 
Külmast võetud, aga vaatest lummatud sõidame edasi, bussis täiest kõrist koos lauldes – Waltzing Matilda! Eestlane, hiinlane, austerlane, inglane, sakslane&põline austraallasest giid (kes küll näeb välja nagu põhjamaa poiss oma heledate lokkidega&helesiniste silmadega).  
"Waltzing Matilda" on Austraalia tuntum ballaad&paljud peavad seda riigi mitteametlikuks hümniks. Laulu pealkiri ajas mind alguses segadusse&sain asjast ikka hoopis omamoodi aru. Tegelikult tähendab Austraalia slängis „waltzing“ = jalgsi (saadud Saksa keelsest auf der Walz). Aga "matilda" = kompsuke Eluks hädavajalike asjadega, mis ripub rännumehel selja peal.

Ja triibuline reis, nagu liiklusreguleerija sau. Algab sõit mägedes, orgudes&jõesängides. Ikka üles-alla&paremale-vasakule. Südameid on bussis nii häid kui halbu.
Giidi juhitool hüppab hirmuäratavalt vedrude karjudes peaaegu et bussilaeni&jälle tagasi. Tema pea taevasinises karikakardega rätikus käib aga paremale-vasakule muusikarütmi saatel. Ja lõbus tuju ongi garanteeritud – isegi nendel, kel süda väääga paha.

Hullult palav on. Aga tühja sellest. Mida peatus edasi – seda rohkem on kärbseid. Ja need panevad kätega vehkima, närvilisi liigutusi tegema&kõnnivad väljakutsuvalt meie söökide peal.

Külastame üht omapärast kunstnikku. Nii tööde, välimuse, kui mõttemaailma poolest. Talc Ale Lundhurst`is – kunstnik, kes meenutab mulle nii väga kodumaist Seaküla Simpsonit. Kui ei usu – vaata ise (1. pildil austraallane, 2. pildil Simpson koos rännumees Ahtoga)!

Üht Austraalia „nähtust“ (ei teagi kohe, kuidas seda asja nimetada) peab kindlasti meenutama - The Ghan Train (The Afghan Express`i lühendatud nimi). Pisut nagu pilkega pooleks hakati rongi kutsuma afgaani kaameliajajate järgi. Kunagi tulid vastupidavad sisserändajad, kes ainukesena suutsid sooritada suurel sisemaal&karmides tingimustes transporti. Kaamelid vedasid inimesi&kaupu 6 kilomeetrise tunnikiirusega. Kui raudtee valmis sai&kaameleid enam ei vajatud, lasti loomad loodusesse. Täna hulguvad kaamelite järeltulijad maa keskosas vabalt ringi (osad neist peavad küll töötama turistide heaks - et need saaksid kaameliga ratsutada).
Kunagi ammu kuuldi, et ameeriklastel valmis oma raudtee, 1869 aastal. Austraallased unistasid samast - vaatamata karmile maastikule (kaljud, liiva-&kivikõrbed)&ilmastikutingimustele (kuumus, liivatormid&vihmahood). Suur eeskuju ees, alustati 1878 aastal ehitamist. Raudtee läbi suure kontinendi...
Esimese 100 kilomeetri rajamiseks kulus 2,5 aastat. Suvine temperatuur tõusis üle +50 kraadi. Tööriistad olid algelised, abiks hobused&kaamelid.
Rongi rööpast väljajooks oli täiesti tavaline asi. Pärast liivatorme puhastati raudteed kilomeetrite kaupa liivahangedest, mis olid tihti mitme meetri kõrgused. Tehti puhtaks& - siis tuli uus liivatorm...
Kui polnud liiva, oli vesi. Tugevad vihmahood keerasid rööpad kõveraks&pühkisid minema kuude kaupa higi&vaevaga tehtu.
On legende, kus edasise raudtee minemavoolu tõttu käib vedurijuht metsas jahil, et oma nälgivaid reisijaid toita. Aastaid hiljem toovad&viskavad lennukid rongis lõksus olevatele inimestele toitu alla.
Vihmade järel, kui kõik kattub rohelusega, saabuvad hirmsuured rändrohutirtsude parved. Kuna siis on rööpad otsa saanud putukatest libedad, kutsutakse appi lisavedur, kes rongi tagant lükkab.
Siis veel arvukad rotid&igasugused kahjurid. No ja lõpuks - ehituseks ettenähtud raha sai otsa...
Raudtee kavandati esialgsest lühem - kuni Alice Springsini. The Ghan saabus linna 1929 aastal (uus osa&kõrgtehnoloogilist raudteed siiski tuli – Darwinisse 2003 aastal).

Nägime ka olulist verstaposti Austraalia telegraafi ajaloos - Overland Telegraph Line. See on 3200 km telegraafiliini, mis ühendas Darwinit Põhja Territooriumil Port Augustaga Lõuna-Austraalias. Loomine lõpetati 1872. aastal. Hiljem valmis veel lisajupike (!) Lääne-Austraaliaga 1877 aastal.

Sõitsime Oodnadatta Track`il - umbes 620 km (385 miili) maanteed Lõuna-Austraalias, mis järgib traditsioonilist aborigeenide kaubateed. Sellele teele jäävad ka Austraalia suurim soolajärv  Eyre& minu üks lemmikuid William Creek.

Lake Eyre (ametlik nimi Kati Thanda-Lake Eyre) asub Austraalia madalamas punktis, umbes 15 m (49 jalga) allpool merepinda. Nii kaugele, kui silm ulatub – ainult sool. Silmad jooksevad vett&neid avada on valus – sool sillerdab nii tugevalt. Pealmine pind valge&jalajälgedes roosakas. Kõnnid nagu Jeesuslaps üle järve.    

Ja siis jõudsime minu lemmikkohta! Linna, mille rahvaarv on 6! Koosneb see ühest tänavast, millel üksteise kõrval tihedas  reas motell, pubi, lennukilaenutus, autoparandus&bensiinijaam. Õhtuti valgustab linna 2 tänavalaternat.
William Creek on täpselt samasugune, nagu aastaid tagasi. Leidsin kõrtsi laest ka tuttava kroonise. Selle, mis me sõbranna Airega sinna panime.
See on kahtlemata väga vinge kõrts keset mitte-kui-midagi! Kui ta ei asuks nii kaugel, siis soovitaksin soojalt kõigil sealt läbi astuda!
William Creeki saabumise auks panin üle pika aja kleidi selga! Keset kõrbe kleidiga! Ja kui palju komplimente! No kõik algas juba enne seda. Kaasreisijad on üllatunud mu vanuse üle. Sain aga maksimumiks 35! 
Üks nali ka seose nö õhtuse üleslöömisega. Sättisin bussis pesu kuivama, kui tuli hiina poiss&ütles midagi seotud „beautiful“`ga. On päevade kaupa vaadatud paremale&vasakule, ahhetatud&ohhetatud – kohe tuleb vastus „yes, so nice view!“ Siis aga jäin mõtlema, et mida ta nüüd bussiaknast nägi. Igaks juhuks vaatasin aknast välja&seejärel palusin tal korrata. Selgus, et kaunidus käis sellel korral mu välimuse kohta. Jah, kleidiga kedagi kõrbes pole…

Jumal küll – kui palju kärbseid. Kõik vehivad kätega nagu vurrkannud. Giid Ash soovitab meil aga momenti nautida – pole neid nii palju veel midagi?! See olla alles algus...
Kärbsed panevad siin pähe väga huvitavaid mõtteid. 7 aastat tagasi, kui olime Airega William Creekis, öeldi meile, et „the population is 6!“ Ja nii on see siiani?! Pole sündinud, lahkunud, surnud?! Kas on nii, et kui ka oleks – nimetada neid ei sünni?! Sest – see on ju selle koha ellujäämisreklaam&kohalepeibutus?!
Küsisin Ashilt, et kes küll tahavad elada keset tühja kõrbe, kus pole peale kärbeste (neid on siin tõesti palju) mitte midagi?! Kurb vastus – ainult need, kes on siin sündinud, või kellel pole valikuid...

Baariuksest sisseastudes kõlab laul „Some dance to remember, some dance to forget...„ - Hotel California. Kuidas saab see olla võimalik, et nii eelmisel reisil, kui ka sellel kõlab just siin see laul?! Ja just siis, kui uksest sisse astud?!

Sel ööl me suurendasime võimsalt linna inimeste arvu oma ööbimisega seal! Ja loomulikult ka pubi sissetulekut...

Teel pubist nö koju – punasele liivale laotatud magamiskotti – saatis mind truult dingot meenutav koerake…

Aussie, 11

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
4. PÄEV
Teel on tore olla! - ütleks mu koju jäänud sõbranna Annikki. Kuigi igapäevane asjade kokku-lahti pakkimine küll ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka. Siiski üritan tema kuldseid sõnu just sellistes situatsioonides meenutada – oi, aga nii ongi! Tore on ju liikuda millegi uue poole!

"Should I stay, or should I go?!" - tore laul päeva&reisi alustuseks. Giid kohe teab, mida varajasel hommikutunnil üürgama panna!

Meie giid Ashley (tegu on, muideks, mehise mehega) kohe väärib kirjapanekut. Paljudes huvitavates aspektides.

Kui eelmisel giidil olid väiksed käed (mida ta süüdlaslikult peitis), siis sellel on rahutud käed (muudkui aga sätib oma kiharaid kõrva taha, kontrollib patsi olemasolu, silitab habet). Hmmm... Millal küll olen hakanud inimeste käsi vaatama?!

Selle giidi juurde peaks saatma inimesi psühholoogilistele kursustele – kuidas endast  hästi arvata.

"Im so ossum!"  

"Ill show You...!"

"Ill bring You...!"

"Im superman&make the best barbeque for you!"

Lühidalt – ta annab meile kogu aeg teada, et tänu temale peatume me kaunimates kohtades, näeme hingematvamaid vaateid, sööme parimat toitu&joome parimat jooki!

„Eks ole, ma olen jälle võrratu?!!!“

Wilpena Pound Resort – ah et jälle siin tagasi! Meenub ammukäidud kord&kui-krd-külm siis oli. Praegu on palav. Väga palav.

Kuulame aga tarkasid lugusid aborigeeniinimeste Elust.

Mulle meeldib aborigeeni tõde: ei ole üht jumalat, sest kõik on jumalad – naine, mees, loomad, puud, vesi... Ja kõik siin maailmas toimub kooskõlas teistega. Mees ei ole tähtsam kui naine. On asju, mida teab vaid naine&on asju mida teab vaid mees. Tähtis on, et nad oleksid koos!

80% toidust on naiste hangitud – seetõttu on aborigeenimeestel ka suur austus naiste vastu. Vahel&vanasti juhtus ka seda, et naine vihastas (ju siis sai mõni mees seatembuga hakkama) – seetõttu saadeti alati üks mees enne teisi toitu maitsema. Kui ta ellu jäi, julgesid ka teised sööma tulla. Kui ei, läks järgmine mees teise naise toitu mekkima!

Ja loomadest. Kits pole nii tark loom, nagu seda on känguru. Känguru joob vett&puhkab seejärel. Las vesi täidab organismi&puhastab seda. Kits aga hakkab peale veejoomist kohe ringi trallima – oh kui tore, ma sain vett! Ja nii on tal varsti jälle janu. Tehkem oma järeldused...

Kui jutt juba loomadele läks, siis vajab tähelepanu üks tore tegelane  – giidi lemmikloomake Illy. Tore amet, kui saab oma lemmiku tööle kaasa võtta. Sõidu ajal magab sõbrake kastis mootori peal, õhtul on aga meie seltsis. Sõna otseses mõttes – madu laua peal! Piilub kaardimängijate kaarte (mine Sa tea, kas ütleb peremehele ettegi?!), mässib ennast hea vibratsiooniga laulu kuuldes kõlari ümber&miilustab niisama igaühega. Ja miilustada talle meeldib! Selline edev&pailembene tüdruk!

Vahel läheb Illyl kõht tühjaks ka. See täitub iga kahe nädala tagant kahe surnud rotiga. Neid müüakse sügavkülmutatult lemmikloomapoes, nii et peremees ei pea ise rotte taga ajama&maha nottima.

Öö magamiskotis tähistaeva all. Kõik ümberringi sahiseb&liigub. Nii et magama saab minusugune jääda ainult oma tähistaevatäpilise plekk-kruusiga - kus toores vein sees. Ärkad vahel üles&mõtled, mis kell on, paotad pisut kotiservakest – ikka tähed&täiskuu. Järelikult saab veel soojas pesas mõnuleda.

Varahommikul kell 5 selgub tõde, kui külm väljaspool magamiskotti on  - väääga külm...

Miks kari inimesi tõuseb vabatahtlikult soojast kotist jääkülma hommikusse – eks ikka võrratu päikesetõusu pärast! Võrratu vaatega algab reisi 5. päev!