Aussie, 28

TASMAANIA 3
BONORONG WILDLIFE SANCTUARY
Kui kuulsas Mona Muuseumis kulus aega 30 minutit, siis Loomapargis saime napilt tunniga hakkama. Ja oleks olnud veel…

Peatselt pärast kohalejõudmist tuli suur paduvihm. Esimeste veepisaratega algas kängurute jooks - kogu territooriumil olevad nii väikesed, kui suured loomakesed, jooksid üheskoos kuhugi. Pärast nägin, et pargi servas oli neile mõeldud puhkenurk (siltki teavitas "Rest Area"), kus aiaäärtes mõned suuremad puud. Seal nad siis kükitasid tihedalt üksteise kõrval&ootasid saju lõppu.

Kui teised loomad otsisid vihma eest varju, siis sadu meelitas urgudest välja tasmaania kuradikesed. Tulid välja&hakkasid ninadega õhku nuuskima. Kohe selgus ka miks – hakkas müristama&välku lööma. Oi, küll neile see meeldis! No ja - kes see ikka sellisest ilmast rõõmu tunneb, kui mitte kurat ise!

Peale välkude mängu said kuradikesed lõunasööki – külmutatud tibusid. Pärast kehakinnitust värisesid loomad nagu haavapuu lehed. Arvasin, et külmast toidust. Aga tuli välja, et vihast otsustamatuse pärast – kas rünnata või joosta?! Selleks siis need teravad hambad – mis otse silmaulatuses&kõrgusel, seda tahaks pureda! Mis sellest, et kõht just täis saanud&ainsaks ründamisobjektiks talitaja bootsides jalad.
Tänaseks päevaks leidub seda looma ainult Tasmaanias. Alates 1990. aastate lõpust, mil liiki tabas näokasvaja, on hukkunud 80% loomadest ning liik on väljasuremisohus. Tasmaania valitsus teeb kõik, et vähendada haiguse mõju, tõsta loomaparkides tervete kuradikeste populatsiooni, isoleerida haiged loomad& - isegi teha selgitustööd vältimaks sõidukitega kokkupõrkeid (kuna vabas looduses elavad loomad tulevad pimeduse varjus teedele toidupoolist otsima). Hoian pöialt, et loomake saab päästetud.

Pärast tormi tuli välja soojendav päike. Väike vombatitüdruk mõnules oma inimesest kasuema süles, kõhuke ülespoole, jalakesed kronksus&naeratus üle näo säramas (vähemalt mulle tundub nii, Sina tee oma järeldused fotot vaadates!).
Tema ema oli teel hukkunud&nii ta sattuski paari omasuguse juntsuga ühe toreda vanema proua juurde.
Väga pisikesest peast käis ta prouaga kõikjal kaasas, olles ise kotikesega proua kõhu peale seotud. Kui ta suuremaks kasvas&teda enam niimoodi kanda ei jõutud, järgnes ta ikkagi kõikjale – jooksis kasuemme kõrval koos teiste saatusekaaslastega. Kuni ühel päeval muutusid vombsilaste vallatused nii suurteks, et proua ütles – te mängite mul nii palju asju ära, te kisa on nii vali, et nüüd on teil aeg minna loomaparki elama!
Ja nii nad kolisidki ümber. Kasuema käib neid iga päev mitu tundi nunnutamas – niikaua, kuni lapsukesed suureks sirguvad&tunnevad tungi metsa minna. Proua saab aga emaks uutele saatuse poolt üksi jäänud vombatilastele. Sest – selline kord juba on Elu&tema töö. 
Vaata ka Sebastian elab mütsi sees – muinasjutt väikesest vombatist (Blogiosa Aussie, 14)!

Sipelgasiil Randall võlgneb ellujäämise eest tänu selle pargi töötajatele. Vaeseke sai koeralt kõvasti pureda. Kohe nii koledasti, et tal tuli amputeerida esimene parempoolne jalg. Sellises olukorras ei saa ta enam iseseisva metsaeluga hakkama, kuna ei saa ennast ohu korral kiirelt kaitsta. Õnneks on ta nüüd kindlas kohas&tal on hea sõber – vares!
Alguses ei näinud ma peale suure&jutuka varese platsil kedagi. Vares tundis end küll väga kodus olevat - vahel uudistas ühe pikalioleva puutüve sisse, vaatas kontrollivalt platsi ümbruses liikuvad inimesed üle, ajas aega-ajalt tiivad laiali&kraaksus rahva peale.
Lõpuks selgus ka, kes oli puutüve sees – seal oligi tema sõbrake Randall! Kui siis sõber otsustas lõpuks välja jalutama tulla, võtsid nad koos ette jalutuskäigu territooriumi ühest servast teise – sipelgasiil tugevalt longates&vahel puhates, vares tema ümber edasi-tagasi lennates&midagi pidevalt jutustades.
Sipelgasiil on ainus imetaja, kes muneb munad. Ta on nokkloom, kes toitub sipelgatest&termiitidest. Tegemist on väga ürgse loomaga, kes on ilmselt arenenud 20-50 miljonit aastat tagasi.

Kui veel mainida mõnd armsat looma, siis kahtlemata tuleb juttu teha koaalast. Olen teinud loomakesele liiga - arvates, et ta on uimane eukalüpti eeterlikust aroomist. Tegelikkuses on eukalüptiõlis liiga vähe kaloreid&energiat saab minimaalselt. Nii tulebki päevas ennast läbi närida vähemalt 1 kilost lehtedest. Ja iga leht pole veel see õige. Haistmine peab korras olema. Enne söömist paneb koaala lehe nina alla&nuusutab - kas on ikka see õige&kaloritega leht (miks keegi pole tulnud eukalüptilehe-dieedi peale?!)!

Koaala kõnnib päevas 4 minutit. Mõtelda - 4 pikka&väsitavat minutit! Ülejäänud aja ta kas sööb või magab. 

Dingo näeb välja nagu naabrite kutsu. Selline heasüdamlik&ohutu.

Ja loomajutu kokkuvõtteks - inimloomad nii Tasmaanias, kui kogu Austraalias, ütlevad ilusaid asju (mitte seda, mis neile Sinu juures ei meeldi)!

Meeleolukale looduspargile järgnes pikk sõit Queenstown`i poole. Ikka mäest üles-alla, paremale-vasakule. Kui mõelda lapsepõlve Haanja kõrgustikule, siis praeguses situatsioonis tunduvad nood kumerused olematud.
Temperatuur väheneb kiirelt&isegi liiga palju: +27 kraadilt jõuame +9 kraadini. Pähe tuleb irvmõte, et kui temperatuur langeb +6 kraadi peale, siis oleme jõudnud koju (nii palju on just praegu kodumaal)!

Minu suureks rõõmuks ei peagi see öö autos magama. Ööbime luksuslikus motellis kohe linna piiril. See on tuledes plinkiva&päkapikkudega ülepakutud elumaja naabruses. 

 

Järgmisel hommikul tõttan kohe seda maja kaema. Ja mis ma näen - ka kassiteema on tugevalt esindatud! Majaperemees on silmnähtavalt meelitatud, et ma tema aeda pildistan! Suure uhkusega nendib ta, et seda teevad paljud möödasõitjad! Pidurdavad, jätavad auto seisma&jäädvustavad tema aeda oma mälestuste tarvis!