Aussie, 30

TASMAANIA 5
QUEENSTOWN 

Ma täitsa mõistan, miks selle maa lapsed hommikuti süüa ei armasta – röstisai&
vegemate&moos… Ja nii igal hommikul…
Aga head lapsed saavad täna rongiga sõitma (need, kes suure ponnistamise peale suutsid ühe viilu alla kugistada)! Ehk siis – mina lähen! 

The West Coast Wilderness Railway – esimene omataoline raudtee kogu Austraalias, mis loodud 1897. aastal ühendamaks Queenstown linna Strahan sadamaga – et transportida vask kaevandustest tarbijateni. Rong veab tänapäeval vase asemel küll turiste, aga muu on jäänud samaks: originaalauruvedur aeglaselt liikumas kunagi käsitsi läbi mägede&tihedate vihmametsade rajatud teel. 

Inimesed suusamütsides&talvesaabastes. Mõnel on isegi kindad käes. Meie vastas istub eakas proua, kes nii väga igatseb siit (pärit lõunaosariigist) koju – sest siin on nii külm. Minul varvastel on kergelt vilu, sest ikka veel olen plätudes.

Kuulame legende ammustest aegadest&seisatume mängupeatustes. Igas sellises on loodud kunagisele ajastule vastav atmosfäär&suured inimesed mängivad õhinal kaasa. Selle rongi vagunisaatjate amet on fantastiline! Kilkad mööda rongi ringi – mida lapsemeelsem, seda parem! Ja – rahvas kilkab järgi!

1. peatus – kõik saavad kulda otsida. Ja – Ahto leiabki! Kõigil sai hea meel - hõiskasid&aplodeerisid! Tehti nalja, et selle eest siis makstaksegi reis kinni! Aga mulle meenus Ahto lubadus – kui leiab kulda, kingib mulle elektrisinise Sport Subaru! Meest sõnast&härga sarvist!
Ahto õhin ei vaibu pool päeva. Tahaks aga veel kullakaevajat mängida: „Andke mulle vaid kirka&mägi!“ No mägedest ei peaks küll puudus olema.

2. peatus – vanaaegne kohvik&vaateplatvorm rongivaatluseks. Jalutasime ringi&vaatasime rongi – iga külje pealt&ülevalt. Ikka käpuli ka – selgus, et rongi all on hammasratas, mis aitab rongi kaljude vahel vedada.
Kallima piletiga&restoraniga vagunisse muudkui aga viiakse süüa. Alustasid nad juba enne väljasõitu. Huvitav, kuidas nad nii palju suudavad?! Ja kui me linna tagasi jõuame – kas nad siis kiirustavad kohe lõunasöögile?!

3. peatus – rong pööratakse ümber&väga ürgsel moel – 2 meest keeravad ta pöörleval alusel (taldrikul) ümber. Pakume küll abi, aga sellest keeldutakse viisakalt.

Me oleme reisi jooksul näinud rohkem, kui enamus rongiseltskonna austraallastest. Ahhetavad&ohhetavad meie muljete peale (näiteks Mona&Jumala parkimine on paljudele suur üllatus). Aitäh heale reisikaaslasele, et olen seda kõike oma silmaga näinud!

Kuigi tegime kõik, et saada ka selleks ööks katuse alla (olgu või õhukeste seintega), see ei õnnestunud. Peale paaritunnist kohtade vahel seiklemist loobusime.

Linnas oli jalgpall&väga palju rahvast. Palju tüdrukuid, kes mõned tunnid varem olid olnud ilusad. Nüüd aga olid neil kingad näpus (või baarileti all), suletutid peast ära, meik laiali&nad olid nii purjus…

Aussie, 29

TASMAANIA 4
QUEENSTOWN 
See linn on just selline, kus aeg muutub olematuks&saab lihtsalt rahus olla!
1880. aastatel oli tegemist väga tähtsa linnaga: kulla-&vasekaevandused, 14 suurejoonelist hotelli, esimene raudtee. Tänaseks päevaks on luksusest järele jäänud vaid ilus mälestus&peaaegu kokkukukkuvad vanad hooned. Pole enam kulda, vaske ning enamus inimesi on linnast lahkunud. 

Galley muuseumi meenutades tahaks kõigepealt kirjutada inimestest. Kuigi jõudsime kohale pisut enne avamisaega, lasti meid sisse. Vastu võttis väga südamlik vanaproua, kes andis linna kohta väärtuslikku infot&tegi (lihtsalt niismama!) soodsama pileti. Jutustas sellest, et juba tema isa oli kaevur&mees oli kaevur. Siis veel paljud nimed lähisuguvõsast, kes olid sama auväärt ameti peal.
Lõunatunnil tuli kohale ka abikaasa ise, kes keetis prouale teed&tõi karbitäie küpsiseid. Siis nad kahekesi lasid hea maitsta&ajasid juttu (terve pikk Elu koos oldud&ikka on veel nii paljust rääkida!).
Kunagi oli tegu Old Imperial Hotelliga (aastast 1890), millest nüüd on saanud muuseum. Tohutult suured&erinevatest valdkondadest väljapanekud, n: 1000 fotot 1940 aastatest, kodused olmeasjad, kaevurite-arstide-õpetajate töövahendid, daamide garderoobid (suured kapid pantaloonidega!)… Eksponaate on tõesti nö seinast-seina. Läheks päevi, et kõik läbi vaadata (kuidas nad siin korda peavad&tolmu võtavad?!). 

Paragon Teater oli kuulus  meelelahutuse koht aastast 1927.Ühes majas koos teater, kino&nädalalõppude tantsuõhtud. Koht enda üleslöömiseks&näitamiseks. See on ka üks väheseid vanu maju, mis uue välimuse saanud. Pärast aastatepikkust restaureerimistööd on hoone taasavatud 2014. aasta juulist. 

Empire Hotel, mis valmis 1900 aastal. Suursugune, uhkete treppidega&kolossaalsetes mõõtmetes maalidega seintel. Kunagine ülitähtis maja seltsielule. Kaevurid tavatsesid siin koos käia, neil oli oma baar.
Kahjuks on täna siin kõik lagunev, kõdunev&hallitav. Trepid on viltu&teevad kurba häält, käsipuudele toetudes tuge ei saa, maalidel on tükati värv maha koorunud. Mõne koha pealt paistavad ruumid lausa läbi (kas see maja on nii läbi, et enam ei ole mõtet parandada&lastakse tal minna – kasutades veel nii palju kui võimalik?!).
Ööbime siin meiegi – nüüd on siin peale pubi, restorani, drive-in bottleshop`i (autoga pudelipoodi) ka odavamat sorti motell.

Millised imepisikesed elumajad&kui palju leidlikkust kõige vajaliku käepäraste vahenditega ehitamiseks! Ja – inimesed on õnnelikud! Mul ei saanud küllalt pildistamisest! Väikesed nukumajad, mille välimusest õhkub omaniku meelelaad (kasvõi – õllesõbramaja!)!

Tegime retke ümberkaudsetele mägedele. Palju kauneid vaateid kõrgetelt platvormidelt&südamepööritusi teedelt. Mahajäetud kaevurite kodud&kaevandused. Kuidas küll õnn pöördub… 

Palju õnne Eesti Vabariik! Selle puhul ostsime pizzat, millel nimeks Aussie! Hea et sedagi sai, sest siin linnas on kõik nii vaikne&kinni.
Sünnipäevanali ka - kuidas inimesed asjadest erinevalt aru saavad! Rääkisime Eesti Vabariigi iseseisvuspäevast&mida sel puhul kodus teeks. Nentisin pisut kurvalt, et ei näegi „pingviinide paraadi“. Ahto siis lohutas mind, et ehk veel mõni päev näeb&kui ei, siis Philippe Islandil ma ju nägin neid imelisi linnukesi!!!

Aussie, 28

TASMAANIA 3
BONORONG WILDLIFE SANCTUARY
Kui kuulsas Mona Muuseumis kulus aega 30 minutit, siis Loomapargis saime napilt tunniga hakkama. Ja oleks olnud veel…

Peatselt pärast kohalejõudmist tuli suur paduvihm. Esimeste veepisaratega algas kängurute jooks - kogu territooriumil olevad nii väikesed, kui suured loomakesed, jooksid üheskoos kuhugi. Pärast nägin, et pargi servas oli neile mõeldud puhkenurk (siltki teavitas "Rest Area"), kus aiaäärtes mõned suuremad puud. Seal nad siis kükitasid tihedalt üksteise kõrval&ootasid saju lõppu.

Kui teised loomad otsisid vihma eest varju, siis sadu meelitas urgudest välja tasmaania kuradikesed. Tulid välja&hakkasid ninadega õhku nuuskima. Kohe selgus ka miks – hakkas müristama&välku lööma. Oi, küll neile see meeldis! No ja - kes see ikka sellisest ilmast rõõmu tunneb, kui mitte kurat ise!

Peale välkude mängu said kuradikesed lõunasööki – külmutatud tibusid. Pärast kehakinnitust värisesid loomad nagu haavapuu lehed. Arvasin, et külmast toidust. Aga tuli välja, et vihast otsustamatuse pärast – kas rünnata või joosta?! Selleks siis need teravad hambad – mis otse silmaulatuses&kõrgusel, seda tahaks pureda! Mis sellest, et kõht just täis saanud&ainsaks ründamisobjektiks talitaja bootsides jalad.
Tänaseks päevaks leidub seda looma ainult Tasmaanias. Alates 1990. aastate lõpust, mil liiki tabas näokasvaja, on hukkunud 80% loomadest ning liik on väljasuremisohus. Tasmaania valitsus teeb kõik, et vähendada haiguse mõju, tõsta loomaparkides tervete kuradikeste populatsiooni, isoleerida haiged loomad& - isegi teha selgitustööd vältimaks sõidukitega kokkupõrkeid (kuna vabas looduses elavad loomad tulevad pimeduse varjus teedele toidupoolist otsima). Hoian pöialt, et loomake saab päästetud.

Pärast tormi tuli välja soojendav päike. Väike vombatitüdruk mõnules oma inimesest kasuema süles, kõhuke ülespoole, jalakesed kronksus&naeratus üle näo säramas (vähemalt mulle tundub nii, Sina tee oma järeldused fotot vaadates!).
Tema ema oli teel hukkunud&nii ta sattuski paari omasuguse juntsuga ühe toreda vanema proua juurde.
Väga pisikesest peast käis ta prouaga kõikjal kaasas, olles ise kotikesega proua kõhu peale seotud. Kui ta suuremaks kasvas&teda enam niimoodi kanda ei jõutud, järgnes ta ikkagi kõikjale – jooksis kasuemme kõrval koos teiste saatusekaaslastega. Kuni ühel päeval muutusid vombsilaste vallatused nii suurteks, et proua ütles – te mängite mul nii palju asju ära, te kisa on nii vali, et nüüd on teil aeg minna loomaparki elama!
Ja nii nad kolisidki ümber. Kasuema käib neid iga päev mitu tundi nunnutamas – niikaua, kuni lapsukesed suureks sirguvad&tunnevad tungi metsa minna. Proua saab aga emaks uutele saatuse poolt üksi jäänud vombatilastele. Sest – selline kord juba on Elu&tema töö. 
Vaata ka Sebastian elab mütsi sees – muinasjutt väikesest vombatist (Blogiosa Aussie, 14)!

Sipelgasiil Randall võlgneb ellujäämise eest tänu selle pargi töötajatele. Vaeseke sai koeralt kõvasti pureda. Kohe nii koledasti, et tal tuli amputeerida esimene parempoolne jalg. Sellises olukorras ei saa ta enam iseseisva metsaeluga hakkama, kuna ei saa ennast ohu korral kiirelt kaitsta. Õnneks on ta nüüd kindlas kohas&tal on hea sõber – vares!
Alguses ei näinud ma peale suure&jutuka varese platsil kedagi. Vares tundis end küll väga kodus olevat - vahel uudistas ühe pikalioleva puutüve sisse, vaatas kontrollivalt platsi ümbruses liikuvad inimesed üle, ajas aega-ajalt tiivad laiali&kraaksus rahva peale.
Lõpuks selgus ka, kes oli puutüve sees – seal oligi tema sõbrake Randall! Kui siis sõber otsustas lõpuks välja jalutama tulla, võtsid nad koos ette jalutuskäigu territooriumi ühest servast teise – sipelgasiil tugevalt longates&vahel puhates, vares tema ümber edasi-tagasi lennates&midagi pidevalt jutustades.
Sipelgasiil on ainus imetaja, kes muneb munad. Ta on nokkloom, kes toitub sipelgatest&termiitidest. Tegemist on väga ürgse loomaga, kes on ilmselt arenenud 20-50 miljonit aastat tagasi.

Kui veel mainida mõnd armsat looma, siis kahtlemata tuleb juttu teha koaalast. Olen teinud loomakesele liiga - arvates, et ta on uimane eukalüpti eeterlikust aroomist. Tegelikkuses on eukalüptiõlis liiga vähe kaloreid&energiat saab minimaalselt. Nii tulebki päevas ennast läbi närida vähemalt 1 kilost lehtedest. Ja iga leht pole veel see õige. Haistmine peab korras olema. Enne söömist paneb koaala lehe nina alla&nuusutab - kas on ikka see õige&kaloritega leht (miks keegi pole tulnud eukalüptilehe-dieedi peale?!)!

Koaala kõnnib päevas 4 minutit. Mõtelda - 4 pikka&väsitavat minutit! Ülejäänud aja ta kas sööb või magab. 

Dingo näeb välja nagu naabrite kutsu. Selline heasüdamlik&ohutu.

Ja loomajutu kokkuvõtteks - inimloomad nii Tasmaanias, kui kogu Austraalias, ütlevad ilusaid asju (mitte seda, mis neile Sinu juures ei meeldi)!

Meeleolukale looduspargile järgnes pikk sõit Queenstown`i poole. Ikka mäest üles-alla, paremale-vasakule. Kui mõelda lapsepõlve Haanja kõrgustikule, siis praeguses situatsioonis tunduvad nood kumerused olematud.
Temperatuur väheneb kiirelt&isegi liiga palju: +27 kraadilt jõuame +9 kraadini. Pähe tuleb irvmõte, et kui temperatuur langeb +6 kraadi peale, siis oleme jõudnud koju (nii palju on just praegu kodumaal)!

Minu suureks rõõmuks ei peagi see öö autos magama. Ööbime luksuslikus motellis kohe linna piiril. See on tuledes plinkiva&päkapikkudega ülepakutud elumaja naabruses. 

 

Järgmisel hommikul tõttan kohe seda maja kaema. Ja mis ma näen - ka kassiteema on tugevalt esindatud! Majaperemees on silmnähtavalt meelitatud, et ma tema aeda pildistan! Suure uhkusega nendib ta, et seda teevad paljud möödasõitjad! Pidurdavad, jätavad auto seisma&jäädvustavad tema aeda oma mälestuste tarvis!