Aussie, 33

SIDNEY 2
Sai lõpuks ennast välja magada&pisut veel pealegi!
Väljas sadas nii kõvasti vihma, et tundus olevat maailmalõpp. Hiljem selgus, et ainult tibutas. Küll aga oli meie hotelliakna taga erinevate nurkade&kalletega hiigelpalju plekki, mis tekitaski taolise kõrvulukustava müra. Tegelikult lõõskas väljas päike! Viimane aeg teele asuda!

Jumalik hommikusöök - külmutatud jogurt puuviljade&marjadega!
Koolilastel oli juba lõunavaheaeg. Enamusel ees burgerid, friikartulid jms. Mõni üksik võttis ka jogurtit. Kena oli vaadata, kuidas nad omavahel sõbralikult läbi said&toitu jagasid: suutäis burksi, mõni friikas, jogurtit&kummikommi. Lasteeine missugune!

Mis on õnneks vaja?! Tundub, et uued trennirõivad (kohe 2 komplekti)&teadmine - varsti saab koju trenni tegema! Minu ligi kümmekond aastat tagasi Austraaliast ostetud Lorna Jane`i trennirõivad andsid juba ammu märku, et on aeg ette võtta uus reis&osta korralik trennivarustus. Tehtud!

 

Tänane plaan - sõidame palju bussiga! Hop on&off bussid mulle meeldivad!
Mõnus oli sõita lahtisel teisel korrusel läbi linna. Palju peatusi, nende hulgas ooperimaja&kaarsilla nautlemiseks.
Tegin tähelepaneku ooperimajast (antagu mulle andeks) - see on „üleplaaditud“ valgete seinaplaatidega. Nagu klassikalises vannitoas. Lähedalt… „different“, kaugelt&tuledes on ikka ilus küll. Kõik pole kuld, mis hiilgab?! Või ongi hea, kui lähedalt ei näe&kõiki seiku ei tea (tark kirjandus annab küll teada, et tegu on 1 056 006 läikivvalge Rootsis valmistatud isepuhastumisvõimega katusekiviga)?! 
Tegelikult peetakse seda hoonet üheks 20. sajandi kuulsamaks ehitiseks&Sidney sümboliks. 1950. aastate alguses otsustas Sidney linnavalitsus, et oleks vaja uut ooperiteatrit&kuulutati välja arhitektuurikonkurss, kuhu laekus 223 kavandit 32 riigist. Võitjaks valiti 1957. aastal taani arhitekt Jørn Utzon. Ooperiteatri ehitus algas 1959. aastal&samas algasid ka probleemid. Ehitis oli väga raskesti teostatav ning uute arhitektuuriliste lahenduste väljamõtlemiseks&tehniliste arvutuste tegemiseks läks lugemata arvul töötunde. Keerukate konstruktsioonide tõttu ehitus järjest kallines&venis. Pettunud arhitekt lahkus Austraaliast&kardeti - ehitus jääb katki. Õnneks jätkati&20. oktoobril 1973. aastal avas kuninganna Elizabeth II pidulikult Sidney ooperiteatri Beethoveni 9. sümfoonia saatel (enne ametlikku avamist mängiti seal Sergei Prokofjevi Sõda&Rahu)!
Ooperiteater valmis 10 aastat plaanitust hiljem&läks planeeritud 7 miljoni Austraalia dollari asemel maksma üle 100 miljoni dollari (see tähendab, et esialgset eelarvet ületati enam kui 1400%).

Ooperimaja ümbruses on väga palju rahvast. Eriti sumiseb selle all asuvas vabaõhubaaris. Kus kohast nad kõik küll tulevad?! Millest räägivad?!

Vaade Harbour Bridge`le - ühele maailma pikimale kaarsillale – on siit küll imeilus. 1932. aastal valminud sild on 1150 meetrit pikk ning kannab jalakäijaid, rattureid, sõidukeid&raudteed. Lisaks on võimalus teha ronimistuur üle sillakaare, et panna proovile oma julgus&nautida 360 kraadi linna panoraami. Selline jalga värisema võttev jalutuskäik võtab aega umbes 3,5 tundi&ametlikult tuleb läbida 1332 trepiastet (paljud küll püstloodis redelilaadsed). Uhkusega võin öelda, et see on mul nö vanadel aegadel sooritatud!

Õhtul läksime Hiinalinna sööma. Ka seal trügides&vaba lauda otsides oli tunne, et kõik - nii omad, kui turistid - on korraga sööma tulnud. Sõime kõhu täis&otsustasime sel õhtul aegsasti magama minna, sest hommikul vara ootab ees reis Sinimägedesse.

Aga meie seljakotiga- reisijate-öömajas oli pidu – igas koridoris, toas&kus iganes veel (oh seda noorust). Me lähme vaatamata kõigele kl 11 magama… Vähemalt – üritame…

Aussie, 32

TASMAANIA - SIDNEY 1 
Olin sõnulseletamatult üllatunud – öö autos ei olnudki nii hull! Sai isegi magada!
Varahommikul ütlesime aitäh oma tublile Holden Commodore`le (Austraalia oma-auto), head aega Tasmaaniale&lendasime Sidney`sse.
Hommikusöök lennukis oli kõike muud, kui minulik - vein&chipsid. Kui esimesele poolele võib veel mõelda välja arvestatava põhjenduse, siis teine osa sattus suhu küll parema puudumisel (miks inimesed chipse armastavad?!).

Sidney näis esmapilgul samasugune, nagu kümmekond aastat tagasi&selliseks pilk jäigi. Arusaamatuks jäi ainult, kuidas küll need aastad nii ruttu on läinud?!

Algas tavapärane turistiring. Linna südames asub Darling Harbour - sadam&rannapromenaad nii omade, kui kaugelt tulnute rõõmuks: laevad, söögikohad, baarid, ööklubid ning ohtralt tänaval toimuvat meelelahutust. Otse sealt saab olematu vaevaga (mõnikümmend sammu) valida külastamiseks kas Madame Tussauds vahakujude muuseumi, Wildlife Sidney loomaaia, Sea Life Sidney akvaariumi, või külastada järgemööda neid kõiki. 

Seekord tahtis saatus alustuseks kuulsustega kätlemist – ehk siis esimesena jäi teele vahakujude muuseum.
Kas tennisist Serena Williams ongi nii pikk naine?! Ja lauljanna Kylie Minogue nii miniatuurne?!
Mis nipiga võtab näitlejanna Marylin Monroe seelik suurema tuule alla, kui minu oma?!
Mis tunne peaks valdama, kui nõjatuda oma lemmiknäitleja Johnny Depp`i õlale?!
Ja veel palju muud, näiteks libaosalemine Oprah saates&laulmine koos kõrbekuninganna Priscillaga muusikalis Queen of the Desert! 

Loomaaeda jõudsime ilmselgelt lõunase uinaku ajaks. Enamus seltskonda magas nii magusalt, et endalgi tuli suur rammestus peale. Isegi sõbrad - suur&väike krokodill - magasid, kuigi üritasid lahtiste lõugadega jätta muljet ärkvelolekust.
Aga kus siis vombat on?! Teda ei olegi?!

Akvaariumi sel päeval ei jõudnud. Heas mõttes&etteruttavalt võib lisada – õnneks! See jäi kindlasse plaani mõnel hilisemal päeval.

Õhtu lõpuks&jalgade puhkuseks nautisime drugqueenide show`d nimetusega Love Is All Around. Ja nii see tundubki olevat – kui vaadata  igast rahvusest siin abielluvaid paarikesi.

LOVE IS ALL AROUND!

Aussie, 30

TASMAANIA 5
QUEENSTOWN 

Ma täitsa mõistan, miks selle maa lapsed hommikuti süüa ei armasta – röstisai&
vegemate&moos… Ja nii igal hommikul…
Aga head lapsed saavad täna rongiga sõitma (need, kes suure ponnistamise peale suutsid ühe viilu alla kugistada)! Ehk siis – mina lähen! 

The West Coast Wilderness Railway – esimene omataoline raudtee kogu Austraalias, mis loodud 1897. aastal ühendamaks Queenstown linna Strahan sadamaga – et transportida vask kaevandustest tarbijateni. Rong veab tänapäeval vase asemel küll turiste, aga muu on jäänud samaks: originaalauruvedur aeglaselt liikumas kunagi käsitsi läbi mägede&tihedate vihmametsade rajatud teel. 

Inimesed suusamütsides&talvesaabastes. Mõnel on isegi kindad käes. Meie vastas istub eakas proua, kes nii väga igatseb siit (pärit lõunaosariigist) koju – sest siin on nii külm. Minul varvastel on kergelt vilu, sest ikka veel olen plätudes.

Kuulame legende ammustest aegadest&seisatume mängupeatustes. Igas sellises on loodud kunagisele ajastule vastav atmosfäär&suured inimesed mängivad õhinal kaasa. Selle rongi vagunisaatjate amet on fantastiline! Kilkad mööda rongi ringi – mida lapsemeelsem, seda parem! Ja – rahvas kilkab järgi!

1. peatus – kõik saavad kulda otsida. Ja – Ahto leiabki! Kõigil sai hea meel - hõiskasid&aplodeerisid! Tehti nalja, et selle eest siis makstaksegi reis kinni! Aga mulle meenus Ahto lubadus – kui leiab kulda, kingib mulle elektrisinise Sport Subaru! Meest sõnast&härga sarvist!
Ahto õhin ei vaibu pool päeva. Tahaks aga veel kullakaevajat mängida: „Andke mulle vaid kirka&mägi!“ No mägedest ei peaks küll puudus olema.

2. peatus – vanaaegne kohvik&vaateplatvorm rongivaatluseks. Jalutasime ringi&vaatasime rongi – iga külje pealt&ülevalt. Ikka käpuli ka – selgus, et rongi all on hammasratas, mis aitab rongi kaljude vahel vedada.
Kallima piletiga&restoraniga vagunisse muudkui aga viiakse süüa. Alustasid nad juba enne väljasõitu. Huvitav, kuidas nad nii palju suudavad?! Ja kui me linna tagasi jõuame – kas nad siis kiirustavad kohe lõunasöögile?!

3. peatus – rong pööratakse ümber&väga ürgsel moel – 2 meest keeravad ta pöörleval alusel (taldrikul) ümber. Pakume küll abi, aga sellest keeldutakse viisakalt.

Me oleme reisi jooksul näinud rohkem, kui enamus rongiseltskonna austraallastest. Ahhetavad&ohhetavad meie muljete peale (näiteks Mona&Jumala parkimine on paljudele suur üllatus). Aitäh heale reisikaaslasele, et olen seda kõike oma silmaga näinud!

Kuigi tegime kõik, et saada ka selleks ööks katuse alla (olgu või õhukeste seintega), see ei õnnestunud. Peale paaritunnist kohtade vahel seiklemist loobusime.

Linnas oli jalgpall&väga palju rahvast. Palju tüdrukuid, kes mõned tunnid varem olid olnud ilusad. Nüüd aga olid neil kingad näpus (või baarileti all), suletutid peast ära, meik laiali&nad olid nii purjus…