6. nädal

Selle nädala märksõnadeks olid liikumine ja esinumbri vahetus!!!

Liikusin sel nädalal üle keskmise ehk isegi "palju".

Kui meenutan oma kaalulangetamise programmi algust, siis Liana juurde Tervisetuppa minekul oli trepikõnd mulle ikka tõeliseks katsumuseks - hingeldasin veel jupp aega peale seda kui olin jõudnud 7. korrusele. Nüüd on seda jäänud tunduvalt vähemaks. Ja see teeb vaid rõõmu!

Peale trepikõnni harrastasime veel kepikõndi ja ka täiesti tavalist kõndimist. Sõber "Endomondo" andis kahe päeva distantsiks kokku umbkaudu 20 km.

Kuigi ilmad on jahedamad, jätkan veejoomist ja püüan enam-vähem õigesti toituda.

Ning tulemuseks -0,4 kg! Ja nagu juba alguses mainisin, siis kauaoodatud esinumbri vahetus!!!

Ja nüüd üks tore meenutus! Käisin külas, kus pakuti suppi, mida poleks ealeski ette kujutanud - makaronisalatisuppi! Inimeste leidlikkusel ei ole piire! Geniaalsele supiideele tulnud kokk rääkis selle valmimise loo:
Suurtel üritustel jääb alati salatit teiseks päevaks alles, aga tavaliselt tahetakse järgmisel hommikul midagi sooja, ehk siis suppi. Mida teha järelejäänud makaronisalatiga, mis on veel täiesti söögikõlbulik?
Sellest saabki suussulava supi!!!
Selleks tuleb lihtsalt võtta pott, täita veega, lasta korraks keema, lisada puljongikuubik, salat, segada ja pisut keeta.
Siis aurav supp taldrikusse ja HEAD ISU!!!

5. nädal

5. nädal nagu väike "juubelinädal" sai küll tähistatud uhkelt. Sellesse nädalasse mahtus palju-palju uut ja huvitavat, muuhulgas paar imelist päeva koos armsate sõpradega kaunis kuurortlinnas Haapsalus. Nautisime häid ja veel paremaid sööke-jooke ning meelelahutust ja vaatamisväärsusi, mida sel imekaunil linnakesel meile pakkuda oli (parasjagu oli ka "Valge Daami Aeg").

Sellesse nädalasse mahtusid veel mu kahe vanatädi sünnipäevad, kus sai samuti head ja paremat ampsatud...

Ning siis läheneski juba Tervisetuppa-minemise-päev - ups, ja ma olin eelmisel korral rõõmsalt lubanud, et ma võin rääkida oma päevamenüüst ja lasta seda kaaslastel analüüsida...
Ega see nüüd ideaalne olnud, aga mitte ka ka kõige hullem. Sain kaasa olulised märksõnad, mille olin "unustanud": Aga vahepalad? Ja puuviljad?
Olin neist tegelikult ju kuulnud ka, aga ju siis oli pidevalt kiire, et ununes lihtsalt (loe: "loll, kes vabandust ei leia")...

See päeva- ja nädalamenüü kirjapanek ja analüüs tuleb igatahes kõvasti kasuks, sest siis saab vajalikke näpunäiteid selle kohta, mis on hästi või mida oma valikutes täiustada.

Vaatamata oma niiöelda "ebakorrapärasele toitumisele" jõin vett ikkagi suurtes kogustes ja küllap see mind "päästiski".

-0,9 kg, millega jäin taaskord väga rahule. Ja kokku juba -6,7 kg!!!

Tänud toetuse ja abi eest Lianale ja oma vahvatele kaasvõitlejatele! Edu meile kõigile!!!

 

4. nädal

4. nädalal käisin kolmel päeval sõjapõgenikuna osalemas massistseeni-filmivõtetel.
Tõeline katsumus 30- ja enamakraadises kuumuses, olles kostümeeritud "korralikuks rasvapõletuseks" (seljas olid villane kleit, villane kampsun, villane suurrätt).

Ja nii me seal siis kõndisime, seisime, jooksime, kukkusime, lamasime (vastavalt sellele, mida teha kästi) need 3 pikka päeva...

Stopp! (paus) Algpositsioonidele!

Need 2 sõna muutusid lõpuks juba "kardetuimateks"... kui mõnda paarisajameetrist tolmust ja kivist teelõiku tuli kõndida üha uuesti ja uuesti...

Süüa anti laagriplatsil väga hästi - 3 x päevas olid mitmekäigulised toidukorrad, vahepalaks puuvilju, joogivett oli piiramatutes kogustes ja tulemuseks, millega kohe väga-väga rahule võin jääda, oli koguni -1,7 kg!!!

Lihtsalt imeline!

 

3. nädal

Käib töö ja vile koos... Kuna ilmad ikka endiselt "troopilised", siis harjusin varase tõusmisega juba ka ilma "mobiilse äratuskellata", et võtta ette väike rattasõit, rohida põllul või laduda puid. Kuumuse üle ma ei nurise, kuigi vahel otsin ikka varju ka..., aga kohe tunnen, kuidas "rasvad sulavad".

Pean tõdema, et nende mõne nädalaga on minuga toimunud ime - kui varem suutsin vabalt süüa 2-3 korralikku taldrikutäit korraga, siis nüüd, juues vett "söögi alla ja peale", piisab täiesti vaid 1 keskmisest või isegi väiksemat sorti portsjonist. Ja eks kuuma ilmaga on ka väiksem isu ning olgem ausad - ega ei viitsigi eriti kaua kuuma pliidi ääres kokata.
Mõnusaks ja jahutavaks vahepalaks oli rahvustoit kama!!!
Ohh, ja millist imehead jahutust pakkus veel jäätis!!! Seda sai nii mõnelgi õhtul peale ujumist manustatud.

Liikumise osas ei saa muidugi selliste suurepäraste ilmadega ei üle ega ümber ujumisest!!! Seega on vesi saanud vaieldamatuks lemmikuks: nii sees- kui välispidiselt...

Olen ülimalt rahul sellega, et vaatamata maiustamisele jäätisega (ega ma ei tarbi mingeid mahlapulki ega lahjasid jäätiseid, vaid eelistan ikka hääd koorejäätist...), oli tulemus siiski "miinustes"!!! Ja tervelt -0,9 kg!

Suvi on lihtsalt imeline ja see 3 liitrit vett päevas teeb minuga imesid, et seda kõike nautida järjest kergemana!!!

Aitäh Sulle, Liana, et toetad ja julgustad mind selles ettevõtmises!!!

2. nädal

...algas hommikuti varajase ärkamise, rattasõidu ning pooletunnise aktiivse ujumisega (järvel tiirutades). Igal hommikul see küll ei õnnestunud, sest ilmataat otsustas vahepeal minu plaane veidi segada.
Ja siis puuladumine, mida jätkub veel päris jupiks ajaks - trenn, millel topelt kasutegur.
Ning kuna väljas on ju jätkuvalt ilus ja soe, siis vett läheb sel nädalal lausa 3 liitrit päevas!!!

Selle nädala märksõnadeks võikski olla vesi ja liikumine (selle erinevad vormid)...
Ühel õhtul käisin koos õega rabas murakal, kus harrastasin 2 tundi "rabakõndi" - ning taaskord "topeltkasulik trenn" (lisaks liikumisele on nüüd sahvris mmmmmmmmm.....murakamoosi purgid!!!)
Kuigi ma sel nädalal ka pisut maiustasin, loodan, et ehk tuleb ikkagi "miinus".

Tõehetk saabuski Liana juures Tervisetoas kaalule astudes - miinus 0,8 kg!!! See on ikka nii uskumatult lahe!!!

Mosaiigikillud Indiast 5

Sissejuhatus
Mõned päevad tagasi sain kokku ühe hea sõbraga, kes ütles, et on mu peale väga tige – seda muidugi naljaga pooleks ja enamgi veel. Nimelt ta ootab ja ootab mu India jutu järge, aga seda ei tule ega tule. Jah, indialaadsete suveilmade ning saginaga ei ole selle jutu juurde tõesti jõudnud.
Nüüd on mul siis kavas muljetada kokku viimane osa. Selleks korraks. Et kunagi minna uuesti Indiasse ja siis seda kaunist maad edasi avastada.

Sõbrad
Mul on palju sõpru. Ema on minult korduvalt küsinud, et miks mul küll neid nii palju peab olema? Ta tunneb muret, et mõni neist võib osutuda mitte-sõbraks. Ikka juhtub.
Ma armastan oma sõpru ja mul on neid vaja nagu õhku. Nendega koosveedetud aeg on kvaliteetaeg ja kui vahel kokku ei saagi, on nende olemasolu teadmine väga südantsoojendav.
Nüüd on siis juurde  lisandunud terve India! Kõik kutsuvad Sind sõbraks, tahavad midagi pakkuda-müüa-vahetada, või siis lihtsalt suhelda. Ema, ära muretse – aga ma sain sõpru juurde! "Hello my friend!"

Gita
Kodutänavalt leidsime kaupleja, kellega peaaegu igal õhtul paar sõnakest juttu ajasime. Igal hommikul aga, kui temast möödusime, palus ta soovida talle alanud päevaks head kauplemisõnne: „Wish me good luck for today!“ Temaga kohtumisest sai omamoodi päeva sissejuhatav ja õhtut lõpetav rituaal.
Tüdruku nimi oli Gita, tal oli juba mitmeaastane müüjastaaž ja ta oli ainult 13 aastane.
Igal õhtul kell 11 sulges ta oma riideäri, kõndis ülesmäge koju umbes 40 minutit -  et hommikul varakult jälle alustada. Ja ta oli oma elukäiguga väga rahul, ilma igasuguste muredeta.
Küsimusele: „On Sul pere?“, vastas ta laia naeratuse saatel: „Jaa! Mul on ema, isa, vanaema, vanaisa ja kaks vanemat venda! Me kõik elame koos! See on nii tore!“

Sariost
Sari ostsime aga ikkagi teisest kohast, kui sõbranna Gita letist. Sest silma jäi jumalik lilla kuldsete mustritega otstel. Ehk siis seitse meetrit kaunist kangast, mille kallal sõbrannast õmbleja meie kodumaale naastes sai pead murdma hakata. Nimelt sai tal palutud ikkagi „see asi“ seelikulaadselt kokku õmmelda, sest kindlasti oleks mul nii selle ümbermässimine kui üritustel seljaspüsimine olnud ületamatu katsumus. Nii ta siis vaataski google avarutsest tunde sari mähkimise viise ja leidis, et see on raskeim kleit, kui varem õmmeldud peo- ja pulmakleidid. Aga – väljakutse missugune! Teoreetiliselt võib see ju olla ainult pikk tükk riiet, mida tuleb ümber keha mässida, aga reaalsuses on see suur kunst ja minu jaoks ületamatu katsumus. Ime iseenesest, mida saab kanda kaheksakümnel eri viisil ja targad naised, kes seda kunsti valdavad. Seda naiselikku ja ilusat rõivast olin ma juba ammu unistanud.

Hennamaaling
Seda olin ma ammu oma naha pääl näha tahtnud. Ja nii see siis oligi üks esimesi asju, millel Indias teoks saada lasksin. Ilusad punaka tooniga mustrid mu kätel valmisid vaid paarikümne minutiga. Kahjuks kestis see ilu lubatud kümne päeva asemel vaid ühe. Sest järgmise päeva hommikul algas minu ajurveeda massaažikuur. Joonistused haihtusid lausa silmnähtavalt mu kätelt, kui kaks kleenukest tüdrukut protseduuri sooritasid. Jõudsin vaid mõelda - nagu jäätis südasuvisel päeval! - ja läinud nad olidki. Sain vaid kogemuse võrra targemaks - pole tark teha hennamaalingut päev enne ajurveeda masaažikuuri algust.

Eeva Kaun "Minu India"
„Ma olen alati mõelnud, et India toob meis esile meie kõige suuremad hirmud. Kui sa kardad suhelda, siis leiad end rahvast täis vagunis, kus kõik tahavad teada sinu kõige intiimsemaid lugusid. Kui sa oled klaustrafoobne, siis pressib inimmass sulle igast küljest peale, keegi toetab oma pea sinu õlale, keegi paneb jalad sinu sülle.
India sunnib sind muutuma. Ta sunnib sind pidevalt peeglisse vaatama. Kui sulle ei meeldi su peegelpilt, siis sulle ei meeldi India“
(Petrone Print, 2012)
Alguses ei saanud ma sellest mõttest päris hästi aru. Nüüd saan sellest aru nii, et kõik Sinu poolt kardetud ja mittetaunitud lööb Indias välja (minu puhul siis näiteks puhtuse- ja korraarmastus). Ja õpetab Elu hoopis teise pilguga vaatama. Veel rohkem austama ja armastama. Seda, mis Sul olemas on, iga väiksematki osakest sellest.

Mida ma kümme päeva ei teinud
Ma ei olnud kordagi arvutis, ei meikinud, ei lugenud kaloreid ega joonud veini (sellest viimasest on pisut kahju).

Minu India
Selline sai siis esmasel tutvumisel Minu India. Kõik küll ei läinud soovi päraselt, (näiteks hennatätoveering), aga üldmulje on ikkagi vapustav. Ja sooviks veel tagasi.

Jätkub kunagi hiljem - peale järgmist reisi Indiasse!

1. nädal

Unustusse jäänud veejoomine tuli taas päevakorda - mitte, et ma need "vahepealsed aastad" üldse vett poleks joonud, kuid nüüd sai see lihtsalt taas regulaarseks ja oluliseks osaks minu päevast.
No ja eks ma loomulikult püüdsin ka kaloreid lugeda (nii hästi või halvasti kui see ka õnnestus) ning mõelda, mida süüa ja millest oleks ehk esialgu mõistlik loobuda...
Kuna olen muidu vääääääga maias, siis olen uhke, et suutsin end tagasi hoida ja ei söönud 1. nädala jooksul mitte kordagi šokolaadi ega kommi - ei hakanud hammast verele ajama (teades, et see poleks ilmselt piirdunud väikese kogusega...)
Väike boonus siiski oli - maasika piimakokteil Radissoni hotelli katusekohvikus. Enesestmõistetavalt eelnes sellele väike trenn: kõndisin mööda treppe koos sõbrannaga hotelli 22. korrusele.
Kusjuures küsimuse peale, "Kas katusekohvikusse saaks minna ka mööda treppe?", vaadati meid hotellifuajees kui kaht veidrikku, kes palaval suvepäeval tahavad "trepikõndi" harrastada... Viimased 2 korrust pidime siiski liftiga minema, kuna sealt alates oli trepikoda suletud.
Ja oh seda imet ja rõõmu!!! See kõik eelnev tasus end kuhjaga ära, kui Liana juures uuesti kaalule astusin - tervelt 2,4 kg oligi läinud ja ma loodan, et seekord JÄÄDAVALT!!!