Kipskäsi - aeg maha

Seda lugu saaks alustada klassikaliste sõnadega "ühel kenal päiksepaistelisel päeval"... Aga edasi kattus taevas kurjakuulutavate pilvedega, tuul keerutas igat väiksematki kübet&tuligi torm - sõna otses&kaudseski mõttes.

Mis ma sellest maailmapöördest õppisin (sest saaga kestab suve lõpuni&kindlasti leian mõne tarkusetera veel)?!

Eesti rahava vanasõna ütleb - "tark ei torma". Uuem versioon kinnitab - "agarus on ogarus". Sest tahes teha ära ülemääraselt palju toiminguid&olla teistele üliinimlikult meele järele - sain koha varumängijate pingile (elagu jalgpalli MM?!). 

Ühel eriti kiirel päeval punktuaalse plaani järgi joostes sai minu kiire - karmauhhti - läbi.

Ammu teada tõde - EMOS läheb kaua aega&narkomaanid saavad eelisjärjekorras kabinetti. Ja kui tuleb minu järjekord - lükatakse ikka mõni eriti kiiret abi vajav käru vahele.

Töötavast personalist enamus kannab krokse (mida mina, peale tänast kukkumist, mitte iial). Ja on silmnähtavalt pahas tujus. Mõni neist ei pea paljuks seda ka öelda - neile ei meeldi mu küüned, tattood, kukkumine jms. Vabandage, ega te mullegi sümpatiseeri. Aga ma ei lähe seda ka ninale viskama. Huvitav, kas nad narkaritele ka pika epistli maha peavad?! Vaevalt, sest need pole ju adekvaatsed kuulajad. Pääsevad nö puhtalt. Ja nii saavadki minusugused kogu maailma kurja enda kanda. Ka narkarite osa.

Paljud olme-&eluliselt hädavajalikud asjad on mõeldud kas tervetele inimestele või hea kaaskonna olemasolule. Aga mida teeb paremakäeline kips, kui tal on suur valu&vaja elada?! Ta närib mõningaid asju hammastega lahti, avab haake-trukke jõuga, toitu ei maitsesta purgikeste liigraske avamise tõttu, ostab lihtsamat sorti plastikkarpe ning kui tuju eriti sandi mõõdu välja annab - ostab keeratava korgiga veini.

Mõningasi asju tõesti tehtud ei saa - siis tuleb appi mõni hea sõber! Ja seda oskad kohe väga hinnata!

Mis edasi saab?! Ei tea...

Kuidas hädavajalikud toimingud tehtud saab?! Samuti mitte...

Mis ma siis praegu teen?! Mul on valge kipskäsi (briljantidest kipsi sees veel nalja ei viska), katkised põlved, suured valud&kolm imetoredat tingimusteta Armastust - Maija, Pärt&Harald Pintselsaba! Haiglast saabumise hetkest põetavad nad mind suure hoolega. Olen igast küljest soojendatud, ravitud&turvatud. 

Aussie, 36

KODUTEE 1
Algab teekond kodu poole&tegelikult olen selle üle päris rõõmus. Mul on tekkinud juba vastupandamatu igatsus lähedaste&kiisude järele. Ja tavarutiini igatsen ka – oma tööd, trenni, hobisid&sõpradega lobisemist.

Pagasikaalumine võtab suunurga muigele. Mis on saanud reisile tuleku 5-st kilost?! Täiesti paslik tavarännulise 20 kilo! Minu kohvri puhul, muidugi, annavad tublisti kaalu eriilmelised rannakarbid, kivikesed, puutükikesed jms.

Hakkame väga aegsasti lennujaama poole liikuma, igaks juhuks. Lennukisse on aga ikkagi jooks – kuigi plaanisime aja maha võtta, jalutada, veini mekkida, shopata (valdavalt silmadega)&tänada Austraaliat koosveedetud aja eest.

Esimest korda Elus proovin läbida protseduuri pisukese raha tagasisaamiseks „tax free“ ostudelt (mis kõlab reisi lõpus vägagi hästi).
Suure ajaressursiga lennujaama jõudes aga selgub, et see järjekord on kõikidest kõige hullem. Pika leti taga on 10 töökohta, millest „ülipikka järjekorda arvesse võttes“ on tööpostil 3 inimest. Nendelgi töötajatel tundub aega küll olevat (või siis oli neil teadmine, et lennukit pole veel leiutatud).
Vaatamata kõigele eelpool kirjeldatule, on teenindajatel ikkagi küllalt kiirust, et aeg-ajalt heita pilk lahkuvate lendude tabloole&valjuhäälselt teavitada, millise lennu reisijad peaksid ära minema (mida paljud siis ka rahulolematu mõmina saatel teevad). Kui siis veel üks suuri ostusid sooritanud tütarlaps läheb leti äärde oma kurba saatust kurtma, siis suudab ametnik ülikiirelt kalkuleerida ära tema ostude&lennupileti suhte ning teatada, et lennukile jooks on pisut soodsam, kui uue pileti ost! Mille peale neiu tšekke laiali pildudes punuma panebki.
Kas nende ametnike tööeetika näebki ette, et peaasi on oma maalt raha mitte-mingi-hinna-eest välja anda?! Siis on nad küll eeskujuliku töö eest medalit väärt!
Ametniku ette jõuame just siis, kui kuulutatakse välja pealeminek meie lennule. Vaatamata sellele on tõmmul mehel aega tutvustada teadmisi meie kodumaast&kliimast; filosofeerida teemal meie ostud opaalimaalt Cooper Peddy`st; temperatuurivahest Eestiga; pajatada vägagi ülevaatlik lugu oma vennast, kes elab Horvaatias&kuidas seal tuuled puhuvad. Meie kibelemise peale soovitab ta võtta veel viimast&10 minutit väravani nautida jalutuskäiku kaunis Austraalias!
Selle tee läbime me jooksujalu (ehk siis viimased ostud mõteteks jäävadki).

Passikontrollija elavneb, nähes mu Tasmaania loomakestega särki.
Kas me oleme teel Tasmaaniasse?! - Eiii, me lendame nüüd&kohe Singapuri!
Kas meil on plaanis kunagi külastada Tasmaaniat?! – Me just hiljuti tulime sealt!
„Aaa, that`s my land!“ („Aaa, see on minu maa!“) ning „mida iganes vaja – pöörduge mu poole&ma aitan teid!“ – Tänud! Meil on vaid vaja ruttu minema saada!

Kiiruga jääb söömata karbike maasikate&melonitükikestega. Pika rappumise peale ujuvad need suuresti oma mahla sees. Kontroll vaatab neid pikalt&nendib siis – kuni alkoholiks pole läinud, võib kaasa võtta! Õnneks, sest Singapuri lennu toit ei märgi mainimist…
8 tundi&20 min…
Pikk&tüütu aeg. Aga – lõpuks ometi saan Maarja punupatsid lahti! Ja mis eriti tähtis - hurraaa! -  kodule lähemale!

Singapur – mis tore maa! Esimene mulje – superhea! Inimesed - Väga lahked!
Võtame kohe ette öise jalutuskäigu läbi lummavate tulede&isuäratavate toidulõhnade.
Juhtumisi jääb ette karaokebaar. Laulavad kõik. Ka need, kes ei oska (issver, kuidas ma küll sellisesse baari sattusin?!).
Siis baar, kus esinejad juba oskavad laulda. Armas lähenemine kõikidele baarikülastajatele – lavalt küsitakse, mis maalt me tuleme&tutvustatakse meile ka teiste laudade rahvast. Mitte, et see meile meelde jääks&ega õhtujuht ise ka tea, kus see Eesti on.

Oi-kui-väsinud ma olen… 

Koduni 2 päeva.

KODUTEE 2 
Jälle kord hop on&off buss! Tore on sõita läbi linna bussi teisel korrusel!

Mida see linn mulle meenutab?! Totu Päikeselinnas (Nikolai Nossovi lahe lasteraamat 1960-st aastatest)! Muinasjutumaa, kus elavad tirtsud&põnnid – kokkuvõttes marakannid. Neil on imelike kujudega majad, mis muudavad suunda&on paljude eriskummaliste akendega.
Täpselt selline see linn siin ongi! Kummaliste kujudega kõrged majad&palju rohelist kõikvõimalike&võimatute kohtade peal! Pargid majade sees&katustel!
Koju jõudes loen kindlasti selle raamatu veelkord läbi!

Ja kui palju värve! Siin linnas meeldib küll pisut pikemalt šopata – milline kleidivalik! Aukohal on värvid! Mida kirjum, seda parem!

Singapur – Sri Lanka, 4 tundi…
Jalad on all nagu pakud, tagumik istumisest hell, kõikvõimalike ajavahede tõttu ei saa enam midagi aru… TAHAN KOJU!

Sri Lanka – Frankfurt, 11 tundi…
Tunne on küll selline, et enam mitte-kui-kunagi lennata ei taha. Ahto on ka lennuga sassi läinud – kuulab india muusikat&õõtsutab end kaasa (nii palju, kui pisike iste, turvavöö&juhtmed lubavad).

Kes küll mõtleb välja lennukitoite?! See väikeste nukunõudega mängimine on küll kõike muud, kui mõnus söögikord. Olles surutud kitsale istmele, küünarnukid tihedalt enda vastu surutud&suurel hulgal miniatuurseid karpe silmaulatuses – aga kätte hästi ei saa. Isegi külastades Segasumma Suvila sõbrannat Pärnus&olles kutsutud ta tütre nukupere teelauda, saab kõht paremini täis&on kindlasti mugavam olla.

(NB! Lennujaamades on müügil uus Absolut Vodka, mille pudelil on nii tore kiri – Honey, I´m coming home!)

Frankfurdi lennujaamas on Ardi vastas – nii armas!
Nii palju head ei osanud küll oodata: tullakse vastu, pakutakse öömaja, antakse kogu oma hubane kodu rändurite käsutusse! Sinna juurde veel lõunasöök&õhtune koosviibimine!
Siin viibimise teeb veel eriti nauditavaks väike ülilõbus koeratüdruk Honey (teistkordselt sel päeval nimi Honey)! Pisikest koerakest jagub igale poole&kui pai-musi-sülealdis ta on! Igati oma nime vääriline!

Eraldi märkimist vajab Ardi poolt pakutud lõunasöök! Ma ei teadnudki, et selliseid kohtasid on olemas! See asub tema töö juures 24. korrusel. Peale lummava vaate on valik vapustavalt suur, töötajad võivad karpidega kaasa võtta& - see kõik on tasuta!
Mõttes fantaseerisin teemal, et kui minul oleks selline koht – lõunasöögil sööks korralikult kõhu täis (näiteks kala&igasuguseid soojasid-külmasid köögiviljasid), õhtuks võtaks karbiga kaasa (näiteks salateid&puuvilju-marju). Pisut jätaks sellest karbist hommikuks ka (kuna ma pole väga suur hommikune sööja, siis piisaks pisukesest puuviljavalikust). Ja nii oleks igasugune toidumure murtud! Kiusatused ka!

Peale lõunasööki läheb Ardi tööle, aga meil soovitab minna jõe äärde jalutama. Sõnakuulelikud, nagu me oleme, asumegi sinnapoole teele. Teelt aga leiame punase bussi – viimaste aegade lemmiku! Teeme siis  sellega linnatuuri. Niisiis käimegi, nagu lubatud, jõe ääres ära! Peale selle on plaanis jalutada, aga samm läheb järjest töntsimaks&nahavahe külmemaks - ajavahe&magamatus hakkab oma tööd tegema…

Õhtu on supertore! Ajame kõik koos juttu – eriti agaralt koerake Honey – vaatame pilte, laseme hea maitsta paleo hõrgutistel&käime koerakesega jõe ääres jalutamas. Endalegi üllatuseks suudame vastu pidada kella 01-ni öösel (kuigi juba kella 3-4 vahel päeval tundus silm kinni vajuvat)! Vaat` mis tähendab sõprade seltskond! 

Koduni 1 päev (lennusõitudega kadus ära 1 päev). 

KODUTEE 3 
Frankfurt  –  Riia, 3,5 tundi…
Hull värk selle Baltic Air`ga. Vähe sellest, et nad lükkavad lennu päeva võrra edasi, iga nende poolt tehtav liigutus on ka eraldi tasutav. Näiteks check in = 10€&lisakott = 30€ (kuigi kaalu kottidel kokku on palju vähem, kui lubatud). Hea veel, et istekoht&turvavöö ei olnud eraldi maksustatav…

Riia – Tallinn, loen minuteid…

LÕPUKS OMETI – KODUS!!!

Hakkame kiisudega jõulukuuske maha võtma, Pärt on eriti agaralt abis ehete juures! Ega siin enam okkaid polegi…

Aussie, 35

SIDNEY 4 
Hommik algas hop on&off bussiga – seekord siis rannatuur. Selline hea rahulik algus päevale – aega kohvi naudelda&patse lahti harutada. Ikkagi 90 minutit ring!
Seejärel suundusime ainukese Darling Harbour`s külastamata koha poole – merealusesse maailma.
Ma poleks iial arvanud, et mulle meeldib Sealife rohkem, kui Wildlife (veel kord Elu õppetund: ära iial ütle iial, sest asjad võivad muutuda)! Kohe ei saagi teisiti, kui pühendan selle osa mereloomakestele&oma uutele lemmikutele! Kuna piltmaterjal ei tulnud pimedas akvaariumis piisavalt selge, siis pigem kirjeldan&lasen lugejatel oma fantaasia tööle panna (pärast kujutluspilte võib ju googeldada&võrrelda vaimus nähtut tegelikkusega)! 

Platypus - Nokkloom 
Ülilõbus&energiline loomake. Kui aga saaks sõbra saba kätte&kui veel kaks saavad üksteise sabad kätte – läheb lahti lõbus ringmäng-ujumine!
Nokkloom tunneb ennast hästi nii vees, kui väljas. Kummalise välimusega loomake: pardi nokk, kopra saba, saarma karv ning ise veel imetaja, kes muneb! Tal on küünised, ujulestad, noka serval hambad, silmi&kõrvu kaitsevad vees olles nahast klapid ning toitu kogub ta põsetaskutesse, kuni seda on küllalt üheks einekorraks! Munasid haudub ta nagu lind ning pojad klähvivad nagu kutsikad! 

Razorfish 
Lühidalt iseloomustades – parvedes pea alaspidi rippuvad piklikud, ristkülikukujulised tegelased, kes sarnanevad hunnikule vanaaegsetele habemenugadele. Elavad nad ohutus sügavuses liiva all, kuhu oma laiade lõugadega kaevavad uru. Tõusulaine ajal hoiavad nad suuga liivast kinni&lasevad lainetel end edasi-tagasi loksutada.
Suures akvaariumis nad siis hoidsidki suuga akvaariumilaest kinni&õõtsusid vee liikumise taktis paremale-vasakule. 

Flashlight Fish 
Tuntud ka Taskulamp-Kalana&Lanterna-Kalana, sest – kala  helendab! Tegu on bioluminestseeruvate bakteritega, mis pesitsevad kala kummagi silma all. Tavaliselt on sära valge, kuid mõnikord sinine või kollane - sõltuvalt kala meeleolust. Sellel tegelasel on hämmastav võime kasutada pessa jõudes valguse sisse-&väljalülitamise nuppu. Ja valgusel on veelgi laialdast rakendust: kõige tavalisem kasutusviis on omavahel suhtlemiseks, huvitavama vestluse ajal suurendades vilkumise sagedust. Teine kasutusvorm on enda kaitsmine, mida tehakse valguse sisse-välja lülitamisega.Valgusega saab ka toitu ligi meelitada, näiteks plankton&pisikesed vähid on valgusest meelitatud.
Taskulamp-Kala teeb akvaariumst huvitava helendava ekraani! Ja kas ei tundu lahedana fakt, et üle maailma on kohti, kus väikelaevajuhte koolitatakse järgima seda kala, et öösiti ohutult karidest mööda sõita!
Kalad hoiavad kokku&semutsevad ka teiste kalaliikidega. 

Arafura File Snake - Mereuss 
No küll näeb vinge välja (palju parem, kui mõni kõrbet mööda sahistavav uss)! Lisaks sellele ei kaasne temaga ka madudele iseloomulikku ohtu, kuigi ta kasvab 2,5 meetri pikkuseks.
Vanasti oli see liik Põhja-Austraalia&Uus-Guineas rahvastele toiduallikaks. 

Merihobukesed 
Imearmsad olevused, keda võiks lõpmatuseni vaadata!
Nende keha on ebatavaliselt loogus, pea meenutab malemängu ratsut ning kaetud on nad kummaliste ogade&nahajätketega. Kehavärvi muudavad nad vastavalt sellele, kuidas see sobib ümbritsevaga – nii saab kaitset&maskeeringut toidujahiks. Nad toituvad väikestest koorikloomadest (näiteks vähkidest&krevettidest), imedes neid oma torulaadse koonuga koos veega kõhtu. Noored merihobukesed võivad süüa 10 tundi päevas&neelata selle aja jooksul alla kuni 3600 väikest vähikest. Liikumine vees toimub pisikese seljauime abil. Kiiresti nad liikuda ei suuda, seetõttu loodavad  röövkalu petta maskeeringuga. Eluviis on neil väheliikuv, enamus aega hoiavad nad sabadega taimevarte ümbert kinni.
Vanust on neil ka palju - kõige varasemad merihobukeste fossiilid on avastatud Sloveeniast&vanust on hinnanguliselt 13 miljonit aastat.
Pärast mänguasjapoes vaatan igas värvitoonis&suuruses kukkurloomalaadseid merihobukesi, kel taskust välja vaatamas kolm beebit. Petlikult võib jääda lastele&võhikutele arusaam, et tegu on kukkurloomaga – nagu Austraaliale kohane! Uurin asja&ennäe! Minu lugupidamine merihobukeste vastu kasvab veelgi, kui selgub, et tulevase põlve eest kannavad hoolt isad&vastseid võib korraga olla kuni 2500! 

Moon Jellyfish - Meririst e Millimallikas e Kuu Marmelaad 
Milline armas sült! Tegelikult küll peaaegu kõigi paras-&troopikavöötme merede ainuõõsne. Liikumine piiratud, triivib vooluga kaasa ning toitub planktonist&molluskitest. Väljanägemine läbipaistev, läbimõõt umbes 25-40 sentimeetrit. Aga silmale pakub ilu küll!
Ja mis veel – tuleb välja, et kõige fotogeenilisem! Ise nii lihtne olend, aga piltidel tuli hästi välja! 

Üks kalaline on saanud endale nimeks Happy Moments.

Tuled koju, vaatad toas ringi, silmad akvaariumi – sealt vaatavad vastu – Happy Moments!

Kuid paraku ei lähe nimi&tegelikkus antud juhul kokku. Need „momendid“ on ohtlikud. Ettevaatust - kala võib valusalt nõelata, mürk põhjustab kiiresti&mitmeks tunniks põrgupiinu…

Imestan, et küll on palju jänesenimelisi kalasid! Mis küll seob jänest&kala?! Mõtlen - otse loomulikult - oma sõbranna peale, keda kutsume Jänkuks&saadan talle mõttes palavaid tervitusi!

Imelike nägudega tüüpe ujus seal ka ringi. Näiteks selliseid:

Ja veel selliseid:

Ja nüüd siis – lemmikute lemmik&ah-haa koht! Dugong!

Kas muinasjutud on olemas?!

Või on vaid argipäev?!

Või on muinasjutud sama head, kui argipäev&vastupidi?!

Ammustest aegadest, umbes 1800. aastatest, on pärit meremeeste esimesed sellelaadsed uskumatud lood. Vanad merekarud nägid kõrgetest laevamastidest elegantset, sihvakat olendit meres ujumas. Ei ole vajagi tugevat ettekujutusvõimet, et mõista, kus kohas tuli nimi müütilisele olendile, kes oli pooleldi naine&pooleldi kala - Merineitsi! Tänapäeval me juba teame, et merineitsid olid tegelikult dugongid. 

Dugong on suur  mereimetaja. Tema keha sarnaneb hülge omaga. Nahk on paks&sile, sündimise hetkel valkjasroosa, kuid tumeneb vanemaks saades külgmiselt&selgmiselt pruunikalt või hallikalt. Värvus võib varieeruda ka vetikate tõttu, kes dugongide nahal endale kodu on leidnud. Keha on hõredalt kaetud lühikeste karvadega, kõige rohkem on neid suu ümber - arvatakse, et see aitab neil ümbrust tunnetada. Dugongil on suur lihaseline hobuserauakujuline ülahuul, mis moodustab hästi liikuva koonu – selle abil hangib ta toitu. Dugongi saba&loivad sarnanevad delfiini omadele. Edasi liigub ta saba aeglaselt üles-alla liigutades, kuid saab seda ka väänata sooritamaks pööret. Viimasele aitavad kaasa ka loivad, mida kasutatakse liikumise aeglustamiseks.

Merineitsiga on üks kurb asi – väga pisikeste silmade tõttu näeb ta väga piiratult&halvasti. Seda aitab kompenseerida suurepärane kuulmine. Kõrvad asetsevad kahel pool pead&neil puuduvad kõrvalestad.

Täiskasvanud looma pikkus võib ulatuda kolme meetrini, looma kaal on umbes 420 kg. Suurim registreeritud dugong kaalus üle 1000 kilogrammi&oli veidi üle nelja meetri pikk.

Dugonge kutsutakse ka "merilehmadeks", kuna nende põhitoit on mererohi.

Kas teie, sõbrad, teadsite sellise armsa olevuse olemasolust?!

Aga seda, et ta on Merineitsi?!

Ma pole kunagi varem seda armast olevust näinud! Isegi mitte tema olemasolust teadnud! Selline kohtumine on imeline – kui ei oska veemaailmast midagi oodata (rohkem nagu loomainimene)&siis ootab seal senitundmatu loom, endine arusaam näkineidudest (neid ei ole ju olemas)&muinasjutu paika „loksumine“ reaalsusesse (nad on olemas!!!)!

See oli muinasjutt täiskasvanu eas - kui muinasjutte enam ei usu, ega oska oodata
Aitäh, kulla Merineitsi!

Sidney Sealife`s elavad kaks dugongi - Pig&Wuru. Pig kaalub üle 300 kilo&Wuru 430 kilo. Nende käsutuses on neli töötajat, kes toidavad neid hommikul kella 7-st õhtul 7-ni. Toitu serveeritakse iga 15-20 minuti järel ning mererohu asemel pakutakse lehtsalatit. See maitseb neile hästi! Toidu saabumisel tulevad nad kohe nosima&söövad „taldriku“ korralikult tühjaks! Iga päev söövad nad kokku 80-120 kilo rohelist. 

Ausõna – ma pole üle joonud ega midagi kahtlast söönud, lihtsalt mereriigis oli niiiiiiiiiiiiiiiiii lõbus!

Las sadada – saab… Kodus lõpetame tavaliselt lause sõnaga  „magada“. Siin aga vaatame suud&silmad lahti!
Tuleb välja, et ilmateade ikkagi räägib tõtt (ära targuta midagi, et tühi jutt)! Pool päeva oli siinoldud aja kõige selgem ilm üldse. Aga siis tuli kõige selgemast taevast selline paduvihm, müristamine&äike… Seegi nüüd nähtud! Ehk siis – looduse loodud viimane suur kosk&tulevärk!

Õhtul oli põhjust tähistada – homme hommikul algab kodutee! Tähistamine toimus eksootiliste puuviljade maitsmisega&nende hindamisega. Lõpuks oli nii magus olla, et läksime ümber-nurga-poodi tavalise värske kurgi järgi…

Niisiis - neli päeva sõitu&kodus! Numpsikud (kiisud!)&kallid sõbrad!

Aussie, 34

SIDNEY 3
Selle päeva märksõnad olid Sinimäed&Kolm Õde. 
Sidneyst umbes 100 kilomeetri kaugusel asub kohalike seas populaarne puhkamiskoht – Sinimäed (Blue Mountains). Seal kõrguvad suured 101 liigiga eukalüptimetsad, millest 12 on olemas vaid selles piirkonnas. Sinimägedes leidub ka ülemaailmse tähtsusega liike, kuulsaim neist 1994. aastal avastatud dinosauruste ajast pärit igihaljas okaspuu volleemia, mida peeti 2 miljonit aastat tagasi hävinuks.
Nime on rahvuspark saanud eukalüptidest tõusva sinise vine järgi, mis on eriti hästi näha päiksetõusu ajal. Meie giidi Harry teooria järgi – kui eukalüptipuude õli on õhus, siis teised spektrivärvid peale sinise sealt läbi ei pääse. Mida külmem ilm – seda sinisem vaade. 

Kolm Õde on kõrvuti seisvatest kaljunukkidest koosnev mäetipp. Ümberringi, kuni silm seletab: järsud kaljud, joad&lõputud eukalüptimetsad. Mäe tippu viib lõputuna näiv trepp nimega Hiiglaslik Tähetee (Giant Stairway). Kui oled sadakond astet hingeldades seljatanud, näed silti „Poolel teel“ (“Half way”). Trenn missugune!

Siin asub maailma kõige järsema kallakuga raudtee (Guinessi rekordite raamatu järgi) – Katoomba Scenic Railway – kalle on 52 kraadi, mis tegelikkuses tundub palju järsem, kui numbri järgi oletada võib. Raudtee valmis aastatel 1878-1900. Siis oli ta tähtis transpordivahend kaevanduse jaoks, et transportida sütt&põlevkivi enam kui 100 kilomeetri pikkustest kaljusisestest tunnelitest välja&üles. Rong oli töös kuni 1945. aastani. Kaevandus suleti, kuid rong jätkas turistide meeleheaks. Sellise rongi kujul tuli lõpp jaanuaris 2013. aastal, kui hakati ehitama uut raudteed&rongi. Juba aprillis 2013. aastal taasavati see kilkeid täis rongiliin. 
Kümmekond aastat tagasi, kui samas kohas käisin, oli praeguse punase&üliturvatud rongi asmemel räämas roostene masin, mis tegi tuure üles võttes kurjakuulutavat häält. Nüüd lebas see tee ääres võpsikus&meie giid osutas sellele, kui millelegi päris ürgaegsele – nimelt, et kui ohtlik see oli&imede läbi ei sadanud see püstloodis mäeküljelt alla… Ma olin õnnelik, et minuga eelmisel rongisõidul nii hästi läks! Sest – parasjagu kõhe oli see sõit tol korral küll…

Tegelikult oli sellel päeval minu kõige suuremaks üllatuseks tuurigiid David! Giid saab 2 nädala pärast 70 aastaseks! Mees jookseb väledamalt kõigist edasi-tagasi, teda jätkub igale poole, ronib mööda kaljuääri (nii et me kõik ohhetame hirmunult)&treppidest võtab jooksuga üle-kahe-astme üles (kui meie üritame kõnniga sammu pidada)! Ja ta ainukesena ei hingelda!

Saime temalt ka Elu teooria, mis koosneb 4 põhimõttest:

Toitu õigesti

Tee iga päev oma harjutusi

Mõtle positiivselt

Naudi oma tööd

Juba sellepärast tasus raha välja käia, et sellise inimesega koos aega veeta! Pole varem näinudki, et üht tuurigiidi lahkudes nii palju kallistatakse&tänatakse! Mees teeb tänuväärset tööd! 

Külastasime järjekordset loomaparki - Featherdale Wildlife Park – ning see tasus ennast täiega ära! Lõpuks on suur wombat ka nähtud&käega katsutud! Tundub olevat väga rahuarmastav loomake. Põõnutab aga päikse käes magada&vahel paotab silmakesi vaatamaks, milline käsi talle pai teeb!

Ja ka kõikide teiste kohalike loomade taasnägemine - sulaselge rõõm (kui ainult oma kassikesi ei igatseks)! 

Kultuuriprogramm oli meil ka. Aga sellest ei oskagi pikemalt kirjutada. Paar pilti vaid illustreerimaks „ehedust“.

Tagasi linnas&vaatetorni Sidney Tower Eye külastus. Veelkord siis linnavaatlus: ikka kõrged majad&palju liiklust. Ei anna võrrelda (vabandust) päeva esimese poole&hing-puhkab-momentidega.
Aga selle eest, lõpuks, sai ette võetud missioon „Uggid Eesti!“.
Vaatasime loendamatutesse uhketesse kohtadesse suurtel tänavatel, kus kutsuvad kirjad teavitasid allahindlustest 50-70%. Õnneks ei suutnud ma otsustada, et millised on need „minu saapad“. Siis aga juhtusime kogemata kombel kõrvaltänavasse, kus valik kümnetes kordades suurem&eelmiste poodide üks lemmikmudeleid palju odavam isegi täishinnas, kui eelmistes poodides soodushinnaga! Ehk siis – eelmiste poodide 1 paari raha eest sai 2 paari kaunikesi!
Mõista-mõista, kas ostsin 1 või 2 paari?! No aga – asja sai ilusti ära põhjendada&siis ju võib: koju jõudes võtab meid vastu suur pakane, see jääb sinna mitmeks kuuks&vahel on suvekuudelgi väljas nii jäine.

Õhtu lõpetasime, jälle kord, Hiinalinna õhtsöögiga ning BINGO – lõpuks ometi! Sampan Congee (populaarne Hong Kongi paks supp) – oli see vast hea asi!
Teenindaja üritas küll meid korduvalt hoiatada, et see toit meeldib ainult aasia inimestele&see on looma siseelunditest.
Supp oli väga hea! Tehtud rupskitest, hallikas&veniv. Kõrvallaua hiinlased andsid veel supi tuunimiseks erinevaid vürtsi&kastme nippe – ju siis kartsid, et me ei saa hakkama. Siis läks supp kohe eriti heaks!
Sõime suure kausi kenasti tühjaks&pälvisime personali heakskiidu. Saime veel maja poolt „complimentary“ – kalapallid megavürtsikas kastmes. No need olid küll pisut… imelikud.

Päeva kokkuvõtteks – kus muljeid siit&sealt – sobib pilt loomapargist sipelgasiili kodukese eest. 

Siin olla jääb veel 1 ööpäev.